Musträhn       Dryocopus martius

Musträhnid on peamiselt paigalinnud ja nende talvine arvukus peaks küündima kümne kuni paarikümne tuhande isendini, kuid arvukus väheneb sest nende põlisvaenlase metsnugise asurkond meie metsades kasvab. Musträhnid ööbivad talvel oma rajatud puuõõnsustes, kus nad võivadki sattuda metsnugiste saagiks.

Tegutsemas võime neid kohata erinevates metsakooslustes, aga hõredas männikus hakkavad suured nõgimustad linnud kergelt silma, aga vaatleja märkab, et talvisel ajal tegutsevad musträhnid üksikult.

Veebruaris alustavad isaslinnud oma valdustes kõlavat ja kaugelekostvat trummeldamist vastu mõnd kuivanud ning hästi kõlavat puuoksa: paari sekundi jooksul umbes paarkümmend kiiret nokalööki. Harva trummeldab ka emaslind.

Kuidas neil vahet teha? Isaslinnul on kogu pealagi punase sulestikuga, emaslinnul ainult kukal.

Söönuks peaks musträhn saama vähemalt kaheksa tuhande nokalöögiga lühikese talvepäeva ajal. Puutüvedelt otsitakse siku-, üraskivastseid või teisi talve eest peitunud putukaid, sama kõdunevatest lamapuudest või kändudest maapinnal. Lumevaiba alt otsitakse ja lammutatakse kuklaste pesi, kusjuures päevaseks toidutarbeks võib minna tuhatkond kuklast.

Musträhnid rajavad igal aastal omale uue pesaõõnsuse ja ka mõne varjeõõnsuse pakkudes paljudele linnuliikidele sellega meie metsades nii pesitsus, kui varjepaiku.