Händkakk ehk uraali kakk       Strix uralensis

Händkakud on muutunud meie looduses saanud arvukaimaks kakuliigiks. Levima hakkas liik peale „kullisõda“, umbes kolmveerandi sajandi eest. Eesti mandriosas pesitseb händkakke üle pooleteise tuhaande paari, aga suursaartel pole händkakkude pesitsemist seni veel täheldatud.

Pesitsemiseks eelistatakse vanemaid kuuse enamusega metsi, kus nii puuõõnsusi, kui tüvelt murdunud puid.

Händkakk

Händkakkude sulestik on aasta ringi sarnane, kogukate lindude kehapikkus on kuuekümne sentimeetri ringis. Isaslinnud veidi pisemad, kaaludes seitsmesaja grammi ringis, kui emaslind kaalub umbes kilo. Seljasulestik pruun, rind hall ja träpsuline. Suured ümmargused silmatsõõrid ühtlaselt hallid – silmade värvus  tume, kollase noka alune hall. Saba ehk händ pikk ja kiilukujuline.

Vaatame ajas tagasi, kuidas händkakkude pesaelu toimis. Händkaku emaslind alustas pesas kahe kuni nelja muna haudumist aprilli alul, sest haudumisega tehakse algust koheselt peale esimese muna munemist. Seetõttu on koorunud kakupojad erineva suurusega. Pesa on sagedamini murdunud puu tüükas, seega pealt lahtine.

Haudumisele kulus emaslinnul kuu aega ja pesaelu kestab viis nädalat ehk enne juunikuu keskpaika ronivad lennuvõimetud kakupojad pesast välja ja ukerdavad ringi pesalähedaste puude okstel. Seal käivad vanalinnud häälekalt toitu manguvaid poegi söötmas ja nende ohutust valvamas. Päevasel ajal istuvad kakupojad sageli külg, külje kõrval…

Tuleval aastal tänavused noorlinnud veel ei pesitse. Esmaslindude esmapesitsemine jääb võib jääda ka kolmandale, neljandale eluaastale.

Tüüpiline händkaku jahiosavus seisneb liikumatus jälgimises ja kiires rünnakus