Me ei näe enam, kui võimsaks võivad metsad kasvada

Olen töötanud metsaülemana põlisel metsaalal, kus tehti riigimaal juba1795/96 aastal metsakorraldus selle aja metsateaduse tipptasemel. Metsakorralduse viis läbi Saksamaal ülikoolis metsandust õppinud vabahärra Balthasar von Campenhausen (1745-1800). Metsade majandamise kava koostati nn aastalankide ühtlase kasutuse põhimõttest lähtuvalt. Okaspuupuistutel oli raieringiks arvestatud vähemalt 100 aastat, kehvemates kasvukohtades arvestati raieringiks aga 150-200 aastat. Nii kasvatati kõige kvaliteetsemat puitu.

Sõrvemaal põhjaliku metsarevisjoni ja metsakorralduse läbiviimise põhjus oli selles, et kõik said sellel ajal aru ja tunnistasid, et seni lubatud ja rakendatud metsakasutus on majanduslikus mõistes metsade seisundi ning puistute kvaliteedi Sõrvemaal täiesti ära rikkunud.  

Nähes ja teades, mis on toimunud ja toimub praegu Sõrve poolsaare metsamaadel, ka mujal Saaremaal ja mandrimaal, saab järeldada, et ollakse metsakasutusega ja puistute mitme kvaliteedinäitajaga langemas taas Campenhauseni metsakorralduse eelsesse väga halba seisundisse.

Elupõlistel metsameestel on kombeks teha aeg-ajalt metsaretki „oma metsades“. Kasvõi seepärast, et olla pidevalt kursis metsas ja puistutes toimuvaga. Mets kui ökoloogiline elukeskkond on pidevas muutuses ja erialaliselt tuleb märgata ohtlikke hälbeid puistute arenguetappides.

Ühel metsaretkel, liikunud juba mitu tundi lauslageraiete alal ja võsametsa vahel, saabus äratundmine – põlistel metsaaladel ei olnud enam näha vana metsa. Ei küpset ega valmivat! Ulatuslikult laiuvad ainult väga noored võsailmelised vähemväärtuslike puuliikidega lehtpuunoorendikud ja nooremapoolsed puistud. Ainult harva tuleb ette antud kasvukoha metsamullale sobivate parimate puuliikidega noorendikke.

Metsamehed võivad ju teada, et kus nuka taga, inimasula kõrval või ranna-kalda ehituskeelu vööndis võib näha veel vana metsapuistut, kuid Eesti metsamaastiku üldpildis on vanad küpsed puistud kadunud. Mõned looduskaitse eesmärgil kaitstavad vanemad metsad ei muuda üldpilti paremaks. Ulatuslikud lageraied aga jätkuvad! Põliste metsaalade lauslagedaks raiutud metsamuldadele on planeeringute raames juba kavandama hakatud tööstuslikke tuuleparke…

Lauslageraiutud metsamaastikul liikudes teavitab alateadvus pidevalt, et midagi on väga valesti. Valesti on see, et toimumas on või on juba toimunud üleriigiline metsanduskultuuri katkestus! Sellise katkestuse tagajärjel ei näe ega saa enam teada järgmised põlvkonnad elanikke, et millised võimsad ja kvaliteetpuiduga metsad võiksid Eesti metsamuldadel üldse kasvada. Eesti metsaseadustik lubab paraku lagedaks raiuda sisuliselt keskealisi metsi. Maastikupildist kaovad ära ka hiiglaslikud põlispuud, mis on ühendanud oma pika eaga mitmeid metsapõlvkondi.

Kuidas on kõik see Eestis võimalik? Eestis pole nagu olnudki ligi 200 aastast metsandusteadust ja midagi ei teata metsade ühtlase majandamise põhimõttest! Selle põhimõtte elluviimise maastikupilt on järgmine: iga metsamajandusliku puuliigi igas arengujärgus olevaid puistusid on enamvähem võrdselt – metsaks arvestatud noorendikke, latiealist metsa, keskealist metsa, valmivat metsa, küpset metsa ja metsanduslikus mõistes uuenemata lageraielanke. Aastaga ei tohi lagedaks raiuda rohkem, kui saab aastaga (täis)küpseks ära raiutavaga samaväärne uus osa valmivatest puistudest. Eestis metsi nii ei majandata!

Millest Eesti metsanduslik ametkond ja poliiteliit aru ei saa või ei taha aru saada?  

Vanast metsast lugude kirjutamise inspiratsiooniks palusime rääkida oma loo ka ELFi metsaekspert Liis Kuresool.

„Vanema põlvkonna metsameeste avalik pöördumine Eesti Vabariigi riigikogu ja valitsuse poole“: LINK