Pasknäär     Garrulus glandarius

Sügisel ja talvel arvukalt kohatavad pasknäärid oleks kevadisel ajal justkui mujale rännanud. Ei ole, lihtsalt tegutsetakse äärmiselt ettevaatlikult, samuti ei kuule me sel ajal nende lindude rämedat kisa.

Looduses ehitavad pasknäärid oma pesa kuuse-segametsadese ja kuni kümne meetri kõrgusel tihedas kuusevõras, vastu puu tüve on pesa muidugi keeruline märgata. Häid pesitsuskohti jääb ulatuslike lageraiete tõttu vähemaks ja kahandab loomulikult sellega ka pasknääride arvukust. Sestap näeme oludega kohanevat pasknääripaari Saaremaal, kes on oma pesa rajanud Olle puukuuri. Pesitsevaid pasknääripaare võib üle Eesti olla kuni nelikümmend tuhat.

Viljakate pasknääride pesas näeme kaheksat muna, tavalisemalt neli kuni kuus. Lindude välimusega me täna ei tegele, samuti sellega, kuidas linnud on nime saanud.

Aga vaatame hea võimaluse juures lindude pesa ehitusmaterjale, kui pesitsemise enda eripära.

Pesa punutakse peenetest kaseraagudest ja vooderdatakse seest ainult peenemate puidukiududega. Ei näe me pesavooderduses ei rohukõrsi ega sammalt, vahel vaid mõne looma karvu, kui neid loodusest saada on.

Munad on rohekashallikad ja peene kirjaga. Haudumist alustatakse koheselt peale esimese muna munemist ja seega võib selles pesas koorunud poegade vanusevahe päris mitmepäevaseks osutuda. Kui ennustada, siis võiks esimene pasknääripoeg kooruda veidi enam, kui nädala pärast.

Kui Olle ilma pesitsemist häirimata mõne videoklipi saab jäädvustatud saame samal teemal edasi arutleda. Aga teadmiseks, et noored pasknäärid alustavad pesitsemist alles oma kolmandal eluaastal.