Kuldnokk Sturnus vulgaris
Häiringuga on võimalik kohaneda käitumist muutes, näiteks lauldes ajal ja viisil, mis tagavad ka lärmis parema laulu levimise. On teada, et reeglina tuleb organism lühiajalise häiringuga toime, kuid pikaajaline häiring võib jätta märkimisväärse jälje. Üks võimalus füsioloogilist stressi mõõta on verest valgeid vererakke – heterofiile ja lümfotsüüte – loendades. Kui heterofiil hävitab patogeene ja on n-ö esimene immunsüsteemi kaitseliin, siis lümfotsüüt n-ö teisese kaitseliinina annab immunsuse antikehade vahendusel. Seepärast on suurenenud heterofiilide ja vähenenud lümfotsüütide hulk (kõrgenenud H/L suhe) märk organismi füsioloogilisest stressist, mida välise vaatlusega tuvastada ei ole võimalik.
Kanadas häiriti linnas sirguvaid kuldnokapoegi, pannes pesakasti kõlarid, mis mängisid seitse tundi päevas liiklusmüra valjususega 85–93 dB, tavapärane liiklusmüra tänaval oli kuni 65 dB. Seega oli häiritud pesakastides müra keskmiselt 20 dB valjem. Tegu on teadaolevalt esimese uuringuga, kus linnupoja stressi ja müra seost on uuriti H/L suhte abil.
Poegade verest mõõdetud H/L suhe näites, et müra mõju ei avaldunud 11-päevastel poegadel, kuid 15-päevaselt kaldus tavamüras kasvanud poegade stressitase kõrgem olema; seda siiski mitte statistiliselt usaldusväärselt. Ka 11-päevaste poegade kehamõõtmed ei erinenud oluliselt ja ka pesast lahkumise hetkel olid müras kasvanud pojad tavapärases liiklusmüras sirgunud poegadega sama suured.
Kuigi H/L suhe ei erinenud ei 11- ega 15-päevastel poegadel, oli muutus viie päeva jooksul veidi suurem häiritud poegadel ning seda eeldatule hoopis vastupidises suunas – häiritud poegade stress oli 15-päevaselt pigem madalam kui 11-päevaselt ja madalam kui 15-päevastel tavapärases liiklusmüras kasvanuil. See viitab, et pojad võivad füsioloogiliselt aja jooksul müraga kohaneda.
Uuringu tulemused on veidi ootamatud – kokkuvõttes ei mõjutanud müra kuldnokapoja stressitaset, kuigi müra tase oli selgelt erinev. Autorid järeldavad, et vali müra ei põhjusta kuldnokapojale märkimisväärset stressi, samuti selgitab uuring seda, miks kuldnokad on edukad kohanejad ja suudavad inimtekkelist keskkonda edukalt ära kasutada. Samas ei ole välistatud, et varases kasvueas kogetud stress põhjustab probleeme hiljem, ajal, mil lind ise pesitsema hakkab.
Tulemuste osas tasub siiski kriitine olla, sest uuringus osalenud poegade valim ei olnud väga suur. Samuti on võimalik, et kui ühtlase müraga organism kohaneb, siis lühikesed intensiivsed helid (tuletõrjesireen, prügiauto, koera haukumine jt) võivad stressitaset siiski oluliselt muuta. Viimast on tõdetud ka eelnevates uuringutes lindudel, imetajatel ja kaladel.
Aasta linnu teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi.
