Suur-kirjurähn       Dendrocopos major

Elupaiga suhtes pole suur-kirjurähnid eriti valivad, aga pesapuuks valitakse ikka lehtpuu nagu ka videol näha. Hästi majandatud metsad neile siiski ei sobi – seal võib pesakond lihtsalt nälga jääda.

Täiskasvanud isaslinnu kuklal näeme liigitunnust - punast laiku, aga emaslindude pealagi ja kukal on musta sulestikuga. Seevastu rähnipoegadel ja noorlindudel on pealagi punane ja sagedalt kohatava linnu puhul on seda hea teada.

Maikuu keskpaiku asus emaslind oma uues pesaõõnsuses, mis ilma pesavooderduseta valgeid mune hauduma, neid võis olla neljast kuni seitsmeni. Haudeaeg jääb veidi alla paari nädala, kui kooruvad täiesti paljad ja pimedad rähnipojad. Talvisel ajal seemnesööjatena tuntud suur-kirjurähnid toidavad poegi ja toituvad ise enamuse aastast putukatest ja metsakahjuritest: üraskitest, siklastest ja nende tõukudest ning vastsetest. Nö “surnud puud“ puhastavad suur-kirjurähnid koorest, et üraskitõuke toiduks tarbida ja sellega hoitakse ära kahjurite täiskasvanuks saamine ja massiline paljunemine – kõiki meie rähniliike tuleb pidada olulisteks „metsasanitarideks“. Nagu meil kõigil on ka suur-kirjurähnidel omad puudused: pesapoegi toidetakse kasulike kuklaste ja sipelgatega, kui avaneb juhus rüüstatakse värvuliste pesades nii mune, kui linnupoegi.

Kolme nädalaga ehk juunikuu teisel poolel on käes aeg, kui rähnipojad vanalindude poolt pesast välja meelitatakse „maailma avastama“.

Suur-kirjurähn toidab poega ( www.loodusemees.ee )