Söödaplatsil käib umbes veerandsada hirvepulli, igal loomal peas kordumatu kujuga sarved. Vähestest viisidest, kuidas hirvekarja liikmetel üldse vahet teha, ongi nende sarved. Üks pull on pool sarve ära murdnud, teisel üks sarvepulk kolm korda lühem kui teine, kolmandal paistavad veel väheldased sarved aga ideaalilähedaselt sümmeetrilised…

 

Huubert on igatahes selle seltskonna kõige võimsamate sarvedega ja arvatavasti ka kõige vanem hirvepull, olgugi, et sarvede suurus ning sarveharude arv ei näita üheselt loomade vanust.

 

Uhkete kuueteistharuliste sarvedega Huubertit võis veel 15. veebruaril näha porgandihunniku servas nosimas. Videost paistab, et 19. veebruaril sõi hirvepull porgandeid täpselt samas kohas, kuid nüüd juba nudipäisena. Neil päevil ta siis oma tosin kilo kaaluvad kasutuks muutunud sarvekolakad kuhugi jättis. Möödunud aastal pudenesid Huuberti sarved veebruari viimastel päevadel ja aasta varem märtsi alul.

 

 

Noored pullid vabanesid vanadest sarvedest hiljemalt mai esimeses pooles. Sarved heitnud hirvedel on juba mõne päeva möödudes peas uued karvased sarvemüksud, mis kasvavad iga päevaga paar sentimeetrit pikemaks.

 

Oleks muidugi palju loota, et sarved nüüdki vedelevad söödaplatsist paarikümne sammu kaugusel metsatukas, nagu kord juba juhtus. Ehk Uno leiab sarved ka seekord – tänutäheks toidu eest.

 

Nudisse Huubertisse suhtuvad teised hirvepullid aga endiselt aupaklikult ja paistab, et pelgalt vägevad sarved polegi hirvede seas autoriteediks olemise ainus mõõdupuu.

 

Jälgime, kes järgmisena sarved kaotab. Arvatavasti Ruudolf ehk veel hetkel võimsamaid sarvi kandev isend.

 

Läheneva kevade märk kostub ka videohelis. Kuulda on juba mõnda aega Saaremaal üsna arvuka kodukaku huikeid.