Novembri esimene nädal. Seenemetsa surm

Eingereicht von Looduskalender - Mo., 12.11.2018 - 10.10
Autorid

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Puuvõrad

Puuvõrad

Textkörper

Kodus arvuti taga istudes tundub mulle alati, et olen nii vajalik inimene, et ei või hetkekski levipiirkonnast lahkuda. Äkki on mind kellegil vaja? Aga mingil hetkel ütleb süda, et... nüüd! Kõik! Kao linnast! Ja siis sõidan maakoju või allikaretkedele.

Eelmise nädala keskpaigas, kui töödekuhi oli kasvanud üle pea, haarasin nagist sooja jope, panin matkasaapad jalga ja kadusin.

Aga maastik, mis mõni nädal tagasi oli roheline ja metsane, on äkki saanud läbipaistvaks. Puude lehed on langenud, järgi on vaid puuderahva pikad mustjad soonilised käed.

Või ei ole. On kummaline, kuidas maastik mu maakodu juures on paari nädalaga muutunud. Saekaatri kõrval on palgihunnikud üle majakatuste, on need siis toodud Venemaalt või meie metsast. Sealsamas edasi haigutab mu lemmik sügavrohelise metsa asemel suur lageraielank, nii lõpmatu, et kännustiku tagant paistab teise küla kolhoosi karjalaut. Kogu oma sisse kukkunud inetuses. Ma ei teadnudki varem ta olemasolust.

Aga muist metsa on selle palgiauto peal, mis kihutades mulle kruusateel vastu tuleb. Palgid ta peal... jah, need on 150-aastaste krokodillikorbas mändide omad. Kust mujalt kui kaitsealadelt neid veel saagida saab?

Sama nukker, kui mu metsasüda, on kogu ümbritsev loodus. Udupisarais. Pakin mesipuu soojemalt sisse, tõstan suitsusauna pajast välja viimase vee ja lähen rändama. Leevikeste nukrad flöödid saadavad mind metsateel, puukoristaja pahandab kluttides ja pasknäär vilistab segajale. Istumispuu otsas istub läbivettinud kuuega hiireviu.

Imelik, põõsaste alused on veel täis naati ja kohati on märg hein põlvini. Aga vett ikka ei ole. Kraavid on tilgatumad. Mu ees on just läinud põdrapull, jalad on tal pehmel pinnasel vajunud, aga vett jälgedes ei ole. Tuul on kangutanud külili suure kase ja selle juurte aseme all on ainsam veelombike, mis muidu nii märjas Tõivapera soos. Mustavalgekirju, punase kuklaga rähn mängib minuga peitust, ükskõik, kustpoolt lähenen, ikka suudab ta vilksti puu taha kaduda.

Tamm

Tamm

Tammetsõõri jõudes näen tohutut auku. Metssead on tagasi! Ju nad on 200-aasta vanuste puude alt tammetõrusid otsimas käinud. Keegi on ohvrikivile toonud banaani, tundmatud kärbsed poevad sellest parasjagu välja.

Ohvrikivile on sentide kõrvale taas poetatud paberrahasid, aga keegi on siia jätnud ka uhke hõbesõrmuse. Titetamm on pilgeni täis uusi paelakesi ja kellukaid, sel aastal tuleb vist paljudele peredele rõõmusõnumeid.

Wir verwenden Cookies auf unser Webseite, um die Benutzererfahrung zu verbessern.

Wir verwenden außerdem Dienste zur Analyse des Nutzerverhaltens und zum einblenden von Werbung. Um weitere Informationen zu erhalten und ein Opt-Out-Verfahren einzuleiten klicken Sie bitte auf „Weitere informationen“.