Räägitakse, et facebook on ajaröövel ja uue aja narkootikum, aga mina olen sotsiaalmeedia päevikule väga tänulik. Ma olen üheksa aastat oma lehele kirja pannud seda, mis iga päev looduses juhtub.

Esmaspäeval avastasin vanu mälestusi sirvides, et eelmisel aastal on 3. juunil jõhvikas mul peenral õitsenud. Jooksin kohe tagaaeda ja tõesti, jõhvikas alustas õitsemist ka sel aastal 3. juunil.

Kas olete üldse  jõhvika õit näinud? Neis samas paikades, kus sügisel kenad punased marjad. Ega sel ajal vist naljalt rappa satu? Eriti sel aastal, kui õitsemise ajal on meeletult kuum. Aga on aastaid, kus öökülm on tulnud just 5.-6. juuni selge taevaga ja õied ära võtnud.

Mu jõhvikaaretajast ema Juta Vilbaste ütleb, et siiski pole palju neid aastaid tema elu jooksul olnud, kus oleksime jõhvikasaagi kevadiste öökülmade tõttu kaotanud. Lagerabal ehk. Aga puisrabas jääb ikka midagi alles. Küll on öökülmad ohtlikud veidi varem õitsevale murakale. Tänavu tulebki murakaid ilmselt juulikuus vaid mändide vahelt otsida.

Aga jõhvika õis! Jõhvika heleroosad õied puhkevad pikkade imepeenikeste marjavarte otsas.

Need alpikanniõit meenutavad õied on päris pisikesed, kogenematule silmale muu rabataimestiku seas isegi märkamatud. Harva ületab õie läbimõõt üht sentimeetrit. Kroonlehti on jõhvikaõiel neli, tolmukaid kaheksa. Taim on putuktolmleja.

Õitsemist alustab jõhvikas tavaliselt just juuni algul, harva mai lõpus ning õitseb kogu juuni jooksul.

Suvi läbi me jõhvikamarju peaaegu üldse ei näe, alles kahe kuu pärast pintseldab päike samblapadjal marja ühe põse punaseks. Jõhvikale tasub minna aga veel kuu aega hiljem – septembri teisel nädalal. Siis on marja katki hammustades, justnagu pisikese õuna sees, seemned täiesti pruunid. Esialgu on marjad kõvad ja seest kollakasrohelised, aga esimesed öökülmad muudavad marjad tumepunaseks, mahlaseks ja maitsvaks.

Jõhvikas on kääbuspõõsas. Aga meie kodumaal kasvav jõhvikas ehk harilik jõhvikas küll kuidagi põõsa moodi välja ei näe. Vaid kevadel on noored oksakesed sambla kohal kikkis. Ülejäänud aja vonkleb see taim mööda samblapinda justkui nõeluss. See uss võib olla kuni poole kilomeetri pikkune. Ja keegi ei tea, kust ta kunagi seemnest alguse sai.