Mu suitsusauna taga on praegu suured sinised silmad. Justnagu ämblikusilmad on pikkade varte otsas - sendisuurused peetrilehe õienupud.

Vanemal ajal oli peetrilehe nimeks aga hoopis peetri piibeleht, küllap sellepärast, et tema alumised lehed ja varrel vastakuti asuvad lehed on veidi piibelehe lehe moodi. Rohelised ja süstakujulised.

Õienupsakas on tal puhkemata kujul roheline ja veidi hirmunult longus, aga kui õitsemisejõud tast välja pulbitseb, siis avab lill ilusa sinaka õisiku, mis sarnane äiatarile, aga hoopis sinisem.

Aga nime on see taim saanud tänu oma kõhuvalust päästvale juurikale, sest ta kord Püha Peetruse sellega kõhuvalust päästnud.

Olen küll korduvalt mõelnud seda juurikat maa seest välja kaevata, aga kuna mul kõhuvalusid harva, siis pole tahtnud sellele kenale lillele kätt külge panna.

Tema juure otsad olevat otsekui ärahammustatud ja vanarahvas on sellest loonud loo: “ Keegi noormees teinud kuradiga lepingu, et kurat õpetab talle kõikide taimede kasutamist haiguste ravimisel. Noormees oli sellepärast väga osav arst, inimesed said alati oma haigustest terveks ja põrgu jäi viimaks koguni tühjaks. Kurat vihastas sellepärast ja tegi lepingu vastaselt enne tähtaja möödumist arsti pimedaks. Aga arst oskas ka oma silmi nägijaks arstida just peetrilehe juurega. Nüüd ägestus kurat veel rohkem, võttis silmiparandava juurika ja hammustas selle ära. Sellest ajast on peetrilehe juurikal kuradihammustuse jäljed ja juureots tömp.”

Ja kel hambaarsti juures käiguks raha napib, aga valu ikka ligi tikub, siis sellele soovitas vanarahvas peetrilehe juuri õlles keeta ja keedist sisse võtta.

Otsige see taim täna õhtul oma sauna tagant üles ja uurige, kui kas kuradihammustuse jäljed on veel tema juurikal näha ning pistke see taim talveks oma arstikotti.

Siiski jälgige, kus te seda kotikest hoiate, vanarahvas uskus, et kui visata söögiajaks peetrilehti laua alla, siis lähevad sööjad varsti tülli.