Küllap põhjaeestlased on märganud, et suitsupääsukesed on äkki kadunud. Majade juurest ei kosta enam rõõmsat kudli-kadlit. Ehk mõnes paigas on veel liiga hilja pessa saanud teine või kolmas pesakond, aga suurem osa me rahvuslindudest on juba rändel.

Ja neid on Lõuna-Eestis ja rannikul kõik roostikud täis. Magus putukakompott roo kohal on valmis ja siin nad nüüd maiustavad. Hea on ka õhtul kummargil rookõrrel maanduda ja silm looja lasta.

Suitsupääsukesed rabamännil (www.loodusemees.ee )

Eriti ilusad on praegu kaldaservas vanad saarepuud, kus pääsupoisid hõbedaseks kuivanud okstel reas tukuvad. Aga vähimagi ohu korral läheb see sibelev parv lendu ja siis on rõõmsat sädistamist õhk täis.

Aga ikka ja jälle tuleb teateid sellest, et kellegi kodutalust on suitsupääsukesed kadunud. Et sel aastal olid pesad tühjad.

Sel nädalal rääkis mulle oma suitsupääsukeste kurva loo Toivo Lõhmus Savikooti külast Viljandimaalt, kuidas ta oma garaažis pääsukesi on hoidnud, neile sissepääsuava jättes, lastes pesa ehitada ka väga kummalisse paika, ühel aastal lae alla riputatud Drušba saeketi peale. Aga mullu kasvatas pääsupojad üles vaid üks allesjäänud vanalind ja nüüd on pesad tühjad.

Meie rahvuslinnu kadumine majade juurest on jutuks olnud juba paarkümmend aastat.

Põhjuseid on mitmeid: pole enam nii palju putukaid toiduks, kui vanasti loomapidamise aegu, pole istumistraate või -puid. Kadunud on mõnusad jalgradade lombid, kust muda sai ehituseks tassida. Aga võimalik, et öösel käivad pesasid ründamas rotid või veidi suuremat sorti kiskjad.

Ometi me tahame oma maja juurde nende armsate lindude vidinat. Rahvuslind ikkagi. Meie riik maksab igasugu põllumajandus- ja metsatoetusi, hoonete taastamise ja ehitamise toetusi. Küllap võiks väike preemia ja nõu riigi poolt kuuluda ka neile, kes aitavad meie rahvuslinnu lastel suureks sirguda ja suitsupääsukese pesi hoiavad.

Eesti tare ja suitsupääsuke käivad kokku, ilma inimeseta ta meil aga hakkama ei saa.