Eelmisel nädalavahetusel tulin metsaretkelt ja nägin koos sõpradega, kuidas mu maamaja pööningul üks lind ikka põmm ja põmm vastu pööningu aknaklaasi prõmmib. Tuulekastid on majal lahti ja suvel teevad sinna pööningu serva pesa nii linavästrik kui ka kärbsenäpp. Seekordne tegelane aga oli suurem ja rohelisem ja järjekindel põmmpea.

Sai siis toodud redel ja pööningule mindud. Suurest peaga klaasi vastu tagumisest lebas heinte peal maas roheline rähn – hallpea rähn. Juba kevadel olin olnud murelik, sest ühtegi hallpead polnud metsas enam hüüdnud. Ümberringi on palju metsa raiutud ja neil polegi enam kusagil olla. Ka nüüd mürises naabruses harvester. Ka öösel. Pole siis ime, et linnud majja põgenevad.

Pistsin rähnipoisi noka ja keele tiigi külma vette, lootuses, et see toimib nagu inimestele näole vee piserdamine. Rähn elavnes, aga keel oli tal endiselt ripakil.

Imelikul kombel polnud ma enne nii võimsat rähnikeelt lähedalt näinud. See on tunduvalt pikem kui nokk ja otsast nagu hambaarstide juurekaela puhastamise nõel. Sellesamaga nad siis puu seest putukaid välja urgitsevadki ja sipelgaid pesast sikutavad. Igast peenemastki pilust ja august.

Hallpea-rähn on selline rohelise selja ning halli keha ja peaga tegelane, isasel veel ilus punane barett peas. Ja kes talvel ka tihasepekki tuleb nokkima.

Nii nagu roherähni, kutsus vanarahvas ka teda vanasti mõltsaks või meltsaseks, mis on tulnud liivikeelsest sõnast mõltsi, see tähendab rohelist. Sealtsamast on oma nime saanud ka roheline malts.

Jätsime lõõtsutava rähni pappkasti rätiku alla rahunema. Ja juba 10 minuti pärast oli sell end kastist välja rabelenud ning läks avatud uksest suure rõõmuga lendu.

Rõõm oli ka minu südames, äkki on järgmisel kevadel siin rähnisid juba kaks.