Käisin tütrega peale kooli Tartus Toomemäel jalutamas. Ja lisaks lummavale lehekullale, seisavad selles ilus ka sünkmustad vahtratüved. Aga neil puudel on elu. Just praegu tulevad sügavalt metsarüpest välja sellised linnud, keda me tavaliselt oma kodude ümber ei näe. Üks neist salapärastest saadikutest on porr. Nägime teda vilkalt ümber puu askeldamas ja peaaegu nii lähedalt, et puuduta või käega. Linnuke pole metsasügavuses inimkoletisi näinud.
Porr on imepisike linnuke. Vanarahvas on teda rähniks pidanud. Ja nimegi on ta rähnide põristamisest saanud.
Aga oma välimuselt ja laulult ei sarnane porr rähnidega mitte üks põrm. Porr on pisitilluke, valge kõhualuse ja pruuni tähnilise seljaga linnuke, kes oma puu otsas tegutsemisega õigeveidi hiirt meenutab. Väledalt ja vilkalt ronib ta ringiratast mööda puutüve üles. Just nii nagu hiirekesed. Vahel tundub aga koguni, et keegi nagu sikutaks teda puu otsast nööriga aina ülespoole – ikka nõks ja nõks. Porr nokitseb läbi iga kooreprao. Ja siis vurrdi jälle järgmise puu jalamile ja jälle ringiratast üles.
Puukoristajast, kes ka puutüvedelt toitu otsib, erineb porr selle poolest, et puukoristaja liigub puutüvedel üles ja alla, aga porr alati vaid ülespoole. Võibolla ei julge porr lihtsalt pea alaspidi rippuda?
Porri nokk on teistest laululindudes hoopis erinev, pikk peenike nokakene on konksus allapoole. Selle naaskliga on hea koorepragudest toitu urgitseda. Porrile maitsevad väga need putukad, kes oma närimisega puudele liiga kipuvad tegema. Seepärast võib porri tõeliseks puutohtriks pidada. Seemneid sööb ta ainult suure näljaga, just talvel. Kuid ka ilusat laulu tuleb sealt noka vahelt – mitte koledat porinat, vaid kõlavat sidistamist – “tii-tii-titititititititi-tii-
Porrid ilmuvad inimeste silma alla rände ajal oktoobrikuus, siis askeldavad nad päris julgelt koos tihaste parvedega. Nüüd ja edaspidi on ta külmemate ilmadega ka meie linnutoidumajade külaline. Aga talve lõpul kaob porr taas paksudesse kuusemetsadesse ja ei tule enne inimeste silma alla, kui aastaring täis.
