Musträhn (Dryocopus martius) on Euraasia suurim rähniliik, kelle elupaiga tunneb hõlpsasti ära suurte tüveuuristuste ja –õõnsuste järgi. Musträhn on metsade ökosüsteemis ülioluline niinimetatud insenerliik, kelle loodud õõnsusi saavad hiljem kasutada ka teised liigid pesapaiga- või kasvupinnana. Musträhni koduterritooriumi suurus on 200–1000 hektarit ning tema rajatavad uued mikroelupaigad suurendavad kogu ala elurikkust. Musträhn on liik, kes suudab uuristada õõnsusi ka elusatesse puudesse, mistõttu saavad nendesse elupaikade rajamist jätkata ka väiksemad rähnliigid.

Musträhn teeb pesa meelsasti elusa haava tüvesse. / Foto: Arne Ader, www.loodusemees.ee

Mille järgi musträhn pesaõõnsuste uuristamiseks sobilikke kohti valib, on seni suures osas teadmata. On leitud, et pesa rajatakse puutüvel nendesse kohtadesse, kus puuduvad harud ja oksad, kuna need hõlbustaksid kiskjate ligipääsu pesaõõnsustesse. Arvatakse ka, et musträhn valib pesaõõnsuste uuristamiseks – tõenäoliselt energia säästmiseks – puutüves just pehmed, enamasti elunevate seentega kohad. Et teada saada musträhnide elupaigaeelistusi majandusmetsades, nende pesapuude ökoloogilisi omadusi ning looduskaitselist väärtust, viidi Prantsusmaal läbi uuring, kus võrreldi musträhnide pesapuid ja nende poolt mitte kasutatavaid, ent pealtnäha samasuguseid puid.

Musträhnide pesaõõnsused kaardistati kahes majandusmetsas Prantsusmaal. Et välistada teiste rähniliikide rajatud õõnsused, võeti arvesse üksnes elusad puud. Iga musträhni pesapuust ligikaudu 18 m kaugusel valiti välja õõnsusteta kontrollpuu, mille tunnused oleksid võimalikult sarnased pesapuule. Testimaks, kas musträhn rajab pesaõõnsuse teistest eraldi asuva puu sisse, mõõdeti nii õõnsuse kui ka kontrollpuu vahemaa vähemalt 7,5 cm ümbermõõduliste naaberpuudega ning pesaõõnsuse kaldenurk, sügavus ja kõrgus puutüvel. Võrreldavatel puudel mõõdeti ümbermõõt, kõrgus, esimese oksaharu kõrgus ning mikroelupaikade ja puiduseente viljakehade arv. Puidu tiheduse mõõtmiseks kuivatati iga puu küljest võetud puiduproovid.

Musträhn eelistab pesakohana oksteta puutüvesid. / Foto: Arne Ader, www.loodusemees.ee

Musträhni pesapuud erinesid oluliselt nende kõrval olnud kontrollpuudest – neil oli puidu keskmine tihedus väiksem kui kontrollpuudel, mis viitab, et energiakulu säästmiseks valivad musträhnid tõepoolest keskmisest pehmema puiduga pesapuu. Musträhnide pesapuude üksnes 3% väiksem tihedus kontrollpuudest on viide lõivsuhtele – liiga pehme pesapuu võib tormi korral kergesti murduda. Vastupidiselt eeldatule ei leitud rähnide pesapuudelt oluliselt rohkem puiduseente viljakehi, küll aga oli tüvedes rohkem puiduseente mädandatud kohti.

Pesapuude esimesed oksaharud asusid kõrgemal kui kontrollpuudel, samuti olid pesapuust naaberpuud kaugemal kui kontrollpuudest. Need tulemused kinnitavad hüpoteesi, et musträhnid valivad pesitsemiseks pigem eraldiseisvaid ja kõrgemate oksaharudega puid – see piirab oluliselt kiskja võimalusi jõuda pesaõõnsuseni. Näiteks metsnugis, kes on musträhnipoegade põhiline looduslik vaenlane, kasutab puuvõrastikes liikumiseks peamiselt oksaharusid. Avatud ümbrusega õõnsusesse on ohu korral hõlpsam põgeneda ka vanalindudel ning okste puudumise korral on kiskjatel raskem pesaava juures poegi varitseda.

Looduskaitseliselt on oluline, et musträhni pesapuudelt leiti palju rohkem teiste rähnide uuristusi kui kontrollpuudel, samuti leidus musträhni pesapuudel oluliselt rohkem erinevate organismide elupaikasid. Musträhnid toimivad ökosüsteemides katusliikidena ning võttes kaitse alla musträhni pesitsuskohad, on võimalik kaitsta ka väiksemate looma-, taime- ja seeneliikide elupaikasid. Musträhni pesapuudel on kõrge looduskaitseväärtus ning uuringu autorid on seisukohal, et majandusmetsades saaks säilitada mikroelupaikade abil elurikkust siis, kui igale hektarile jätta 1–2 musträhnile sobilikku pesapuud. Ent ainuüksi pesapuude säilitamisest ei piisa – kuna musträhn vajab toitumiseks vanale metsale iseloomulikke puidumardikaid ja nende vastseid, peaks pesapuude ümber säilitama ka vana metsa.

Puverel C, Abourachid A, Böhmer C, Leban JM, Svoboda M, Paillet Y (2019). This is my spot: What are the characteristics of the trees excavated by the Black Woodpecker? A case study in two managed French forests. – Forest Ecology and Management 453: 117621. https://doi.org/10.1016/j.foreco.2019.117621

Teadusuudist toimetas Eliisa Pass, kes on Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi looduskaitsebioloogia doktorant.