Talvituvatest hallhaigrutest

Submitted by Looduskalender on Wed, 05.02.2020 - 10:10
Autorid

Video Ahto Täpsi

 

 

 

Hallhaigrud Jausa lahe servas

Body

 

Hallhaigur         Ardea cinerea

 

Tänavuse talvega pole hallhaigrute seltsingutega kohtumises midagi tavapäratut sest ilmad on keskmisest üle viie kraadi soojemad. Jääkaaneta veekogudes saavad linnud söönuks ja rändele „raisatud energia“ saab suures osas kokku hoitud. 

 

Hallhaigrud on nii pikaealised, - jalgsed ja saledad. Tugeva ja sirge, kollase või veidi oranshika nokaga. Kollaste silmade kohal märkame hästi nähtavat musta silmatriipu, kukla taga ülespidi käändunud must tutti. Tiibade pealsed hoosuled hallid, laba-kattesuled mustad ja tiivanukkidel heledad laigud. Pikad jalad määrdunult pruunid.

Halli seljasulestikuga lindude alakeha on valkjas. Kehapikkus võib küündida napilt meetrini, tiibade siruulatus päris kahe meetrini ei küüni ja kui noorlinnud kaaluvad umbes kilo, siis vanalinnud kuni paar kilo.

Kuidas saame eritada möödunudsuviseid noorlinde vanalindudest? Hall sulestik on neil kaugelt vaadates täiesti sarnane, kui pealael on noorlindude sulestik tumedamalt hall, nokavärvus pruunikas mitte kollane ja silmaiiris valge.

Ainult lendutõusul hoiavad hallhaigrud oma kaela sirgena, aga seejärel pakitakse pikk kael S- tähe kujuliselt kõveraks (huvitav, kas selleks, et lennul paremini tasakaalu säilitada?). Maapinnal aetakse kael sirgeks ainult selleks, et paremini ümbruses toimuvat kontrollida.

Toiduks otsitakse veekogude kaldaaladelt veeselgrootuid ja pisemaid kalu, aga maismaal püütakse ka pisinärilisi.

Hallhaigrute vaatlused: LINK

Tags

We use cookies on our website to support technical features that enhance your user experience.

We also use analytics & advertising services. To opt-out click for more information.