Merelindude arvukus on vähenemas. Samas on nende arvukuse muutuste teada saamine keeruline, kuna paljud liigid veedavad aega avamerel, kus nende loendamine on keeruline. Kuna kaldalt linde ei näe, tehakse loendusi laeva või lennukiga, kuid üha enam ka digitaalsete kaameratega. Kui laevalt merelinde loendades ei ole kaamerast väga palju abi, siis lennukilt loendades on boonuseks vaatluste hilisem täpsustamine.

Tava- ja digitaalse loendusega saadud rohukoskla arvukuse erinevus võib olla tingitud sellest, et madalalt lendava lennuki lähenedes linnud sukelduvad ja jäävad loendajal märkamata

Taani ja Saksamaa rannikul 2015. aasta märtsis – ajal, mil veelinde on piirkonnas kõige rohkem – merelinde loendades võrreldi, kuivõrd erinevad inimsilma ja kaamera abil lindude märkamine, määramine, hulk ja loendusele tuginevad asustustiheduse hinnangud. Mõlema loenduse puhul oli liigi ja arvukuse määrajaks inimene, kuid tavapärasel lennuloendusel tuli seda teha koheselt – puudus võimalus andmeid korrigeerida.

Tavaloendusel, mil linnud registreeris inimene, lendas lennuk merepinnast 76 meetri, digitaalsel lennuloendusel aga 549 meetri kõrgusel. Lennati samal trajektooril, ilusa ilma ja mõnekümne minutilise vahega. Kaamerate vaateväli oli sellelt kõrguselt lennates 544 meetri laiune ning kaamera ühe piksli eraldusvõime kaks sentimeetrit.

Selgus, et digitaalne loendus oli täpsem: see hõlmas suurema ala, tagas liikide täpsemini määramise, rohkemate lindude registreerimise ning täpsemad asustustiheduse hinnangud. Näiteks märgati digitaalsel loendusel ligikaudu 30 000 lindu kokku 34 liigist, tavapärasel lennuloendustel aga ligikaudu 14 000 lindu 19 liigist; digitaalsel loendus nähti 2,5 korda rohkem hahkasid (Somateria mollissima), ligikaudu kolm korda rohkem aule (Clangula hyemalis), 11 korda rohkem pütte ja koguni 40 korda rohkem rohukosklaid (Mergus serrator). Sellest tulenevalt oli ka nende liikide tavapärase lennuloenduse andmetele tuginevad asustustiheduse hinnangud madalamad digitaalse loenduse omast.

Kuigi liikide üldine määramistäpsus oli loendustel sarnane (97,5% vs. 90,6%), olid olulised erinevused liigirühmiti. Näiteks ei erinenud luikede, partlaste ja hanede määramistäpsus, kuid digitaalselt määrati oluliselt täpsemini kauriliike (93,5% vs. 29,2%), kajakaid (83,9% vs. 38,6%) ning alke ja tirke (42,3% vs. 0%). Inimsilm määras siiski täpsemini pütiliike (68,4% vs. 96,7%).

Oluline erinevuse põhjus on ilmselt lennukõrgus, sest tavaloendus häirib linde rohkem – lennuk lendab madalal ning linnud võivad sukelduda või lennates põgeneda; digitaalse loenduse puhul lindude käitumises muutusi ei täheldatud. Digitaalse loendamise kasuks räägib ka suurem turvalisus (kõrgemal lendamine on ohutum) ja hilisem andmete kontrollimise võimalus.

Uuringust võib järeldada, et sarnase pingutuse korral (lennuki rendikulu ja lennutunnid on mõlemal loendusel sarnased) annab digitaalne loendus merelindudest täpsema pildi. Seda tuleks tavapäraseid lennuloendusi tehes arvestada.

Žydelis R, Dorsch M, Heinänen S, Nehls G, Weiss F (2019). Comparison of digital video surveys with visual aerial surveys for bird monitoring at sea. Journal of Ornithology 160: 567–580. https://doi.org/10.1007/s10336-018-1622-4

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee