Harilik leethiir ehk leethiir       Myodes glareolus

Sagedamalt hämarus varjus tegutsemist alustavate leethiirte kasukaselg on punakaspruun, aga kõhu poolelt hallikas. Silma hakkavad heledamad kõrvatagused. Näriliste kehapikkust kaheksa kuni kümme sentimeetrit, millele lisandub poole kehapikkuse jagu saba. Kaal oleneb juba loomakese vanusest: täiskasvanud isendi kaal jääb ikka alla neljakümne grammi. Esijalgadel neli, tagajalgadel viis varvast. Maapinnal liigutakse hüpeldes.

Algselt olid leethiired metsaelanikud, kuid asustavad nüüd meelsasti arvukaid raiesmikke - igasuguse risu vahel on ju mõnus tegutseda. Üha sagedamini võime neid hamsterlasi kohata linnaparkides.

Urusüsteeme rajatakse puujuurikate vahele nagu videos näeme. Ohte trotsides liigutakse mutikäikudes, tegutsetakse kõikvõimalikes prahihunnikutes ja heade ronijatena võib neid vahel leida isegi lindude pesakastidest. Avaraid põlde ja rohumaid leethiired väldivad. 

Taimetoidulised otsivad söögiks rohelisi taimeosi, kõikvõimalikke seemneid, vilju ja ka seeni. Vähesel määral ka putukad või nende vastseid ja selgrootuid.

Ööpäevane leethiire toidukogus moodustab 80% tema kehakaalust ja söömaaegu  vähemalt kümme.

Leethiired levitavad puukentsefaliiti ja hantaviirust nagu paljud teisedki närilised.

Leethiir sööb naati ( www.loodusemees.ee )