Mäletate kooliaasta lõpu vahetunde, kui kambakesi sai joostud koolilähedasse metsa, et nautida jänesekapsaõite õrna hapukust. Meil oli kombeks nii teha, et korjasime suurema kimbu, nii 40-50 õit. Ja sõime siis korraga valged õied kõigepealt ning siis tagasi kooli poole joostes ka roosakad justkui väikese sõlmekesega varred.

Millegipärast ei mäleta ma sugugi, et oleksime kunagi jänesekapsa lehti söönud, kuigi kirjandusest leiab jänesekapsa lehtede retsepte alates rosolje ja kapsasupi koostisosana kuni takjajuure-jänesekapsa moosini, milles magusaid takjajuuri kaks osa ja haput jänesekapsast üks osa. Koguni hapukamaitselisi jooke on temast tehtud.

Tõsi, küllap oleme viimase kümnendi jooksul üle kallatud hirmuga, et jänesekapsas leiduv oblikhape, mis talle hapu maitse annab, võib meie tervisele hävitavalt mõjuda. Aga tegelikult ei suuda ka väike laps süüa jänesekapsast rohkem kui see kimbuke.

Jänesekapsa õies on ilu. Ta on otsekui ehe puhkev lootus, viis õrna valget ja läbipaistvat kroonlehte on kui puhtuse kehastus. Ja nende õielehtede ihus jooksvad õrnad roosakad jooned on kui looduse elujõu pulbitsevad veresooned.

Jänesekapsas on tõesti visa, ta levib põlistes laanemetsades peenikese risoomi abil, aga ka õiest arenenud kuprast võivad seemned päris kaugele paiskuda.

Jänesekapsa õis on nii õrn, et julgeb oma silmad lahti teha teistest taimedest hiljem, nii kella 9 paiku hommikul ja paneb peale lõunat varsti need ka kinni.

Õrnad on ka kolmetised, justkui kokkulapitavad lehed. Ööseks liibuvad nad alumisi servi pidi tihedalt vastu vart, samamoodi ka vihma ja külmaga. Aga teda võib ehmatada ka läbi kuuseokste ootamatult maapinnale jõudev päikesekiir.

Aga kas olete märganud, et kui talvel lumi kuuse alt ära kraapida, siis lume all on need rohelised lehed sama rohelised kui suvel?