Meie peres on üks “tüütustaim”, mida alati lapsele näitan, kui kusagil kohtan. See on harilik näär. Kui püüan jalutades, teda nähes, jälle temast rääkima hakata, siis kostab kiiresti “Jah, ma tean! Jah, ma tean!”

Aga ma räägin siis teile. Näär on selline pisike sarikõieline. Väga, väga kidur putk. Lehed meenutavad natuke pihlakalehti, kuigi lehekesed on veidi rohkem nagu täissöönud, palju ümaramad. Taime alumises osas on nende lehtede suurem kodarik, aga ülevalt on ta täiesti lehitu. Seal üleval on maikuus ilus pisike, valgete õite sarikas. Ja just õitsemise ajal me teda märkame.

Muul ajal on taime leidmine päris keeruline, kuigi just praegu on õige aeg tema juuri ravimtaimena varuda.

Aga miks ma praegu näärist räägin? Ei, mitte sellepärast, et näärid varsti käes.

Ka mitte sellepärast, et ta eesti keeles üks kummaline käänduja on. Õige ei ole öelda “nääri lehed”, vaid “nääre lehed”. See on tõesti kummaline ja keel tõrgub nii ütlemast. Aga kuna see on nii juba aegade hämarusest olnud, siis las ta olla.

Aga rääkima pani sellest taimest see, et leidsin kirjandusest viite, et selle taime juurikas muutub lõikamisel siniseks. Umbes nii nagu mõned puravikud. Ja ka lause, et viinas hoituna muutub vedelik siniseks.

Asi vajas kontrollimist ja otsisin seda taime kõikjalt. Ja nii nagu ikka, siis teda pole, kõik teada tuntud kohtadest väljakaevatud putkekesed osutusid lõhna ja ka lehtede järgi sellerilõhnalisteks moorputkedeks.

Aga meil on sellised toredat kohad, mis rahvahariduseks loodud. Minu palve peale otsisid Tallinna Botaanikaaia direktor Urve Sinijärv ja kursusevend Urmas Laansoo botaanikaaia Pirita jõe luhalt nääre üles. Ja kinnitasid katseliselt, et näärejuur ei muutu siniseks.

Aga lisaks sain ma botaanik Tiina Elvistolt teada, et näärejuur käib klassikalise hamburgi supi sisse. Aga ta on vana oluline ravimtaim, üks osa näärejuuri ja 5 jagu viina aitab igasugu kõhuhaiguste puhul.

Olgu see ravim siis sinine või mitte.