Kas te olete vaadanud, kes on kõige vapram lill teie peenral. Nüüd, kui külmalaine muutis kogu rohelise rahva klaasistunud tumerohelisteks jääpurikateks. On üks taim, mis taas lume alt väljasulades ei vaju lössi ja ei moodusta rohelist laialivalguvat ollust, vaid mis rõõmsalt selja sirgu ajab ja isegi oma siniste õiesilmadega teile vastu naeratab.

Võõrasema! Võõrasemad on need kenad õitsejad. Olen nende õisi näinud ikka ja jälle ilmuvat lume alt kuni jaanuarikuuni, siis tuleb väike paus ja kevadel kui lumi läheb, alustavad nad samas seisus, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud.

Võõrasema on taimetarkade sõnul aedkannike, mis on saadud aaskannikese ristamisel teiste kannikeseliikidega. Aaskannike on olnud ravimtaimena Eestis tähtsal kohal ja ta on kohe ilmuva Eesti ravimtaimede raamatu teise osa viimane taim.

Kannike on oma nime saanud just selle igavese kannatamise järgi – kannike, külmatrotsija. Aga võimalik, et ta on ka metsa ja heinamaale ärakaotatud mängukann, mida hellitlevalt kannikeseks kutsutakse.

Küllap olete kuulnud nime mahlakann, mida kannab meie metsades kasvav lõhnav kannike, kes õitseb just siis, kui kased mahla jooksevad.

Aga nime võõrasema on see taim saanud saksa keelest, kus tema nimi Stiefmütterchen ehk võõrasema ongi. Sealt on meie tubadesse jõudnud ka lugu sellest, kuidas vanal ajal elas metsaveeres üks kummaline perekond. Võõrasema, suur ja priske, kes käis alati ringi uhkes sitsis-satsis lilla kleidiga, millel kenad kollased rüüsid ja kaunid tumelillad triibud. Vasakul ja paremal käel saatsid teda alati poputatud erksavärviliselt rõivil peretütred. Neid olid aga ümardamas nende lihtsates lillades kleitides võõrasõed, kelle elu oli väljakannatamatult raske. Vanataat nägi taevast seda ülekohut ja muutis selle viisiku pisikeseks lilleõieks rohurohelusse. Aga ta keeras õie ka tagurpidi, nii et kasutütred said rõõmsalt tuules lehvida ja võõrasema pidi aga kõige all kogu koormat kandma.