Kopraluudest muististes ja kopra kadumisest 19. sajandil

Postitas Aasta Loom - L, 02.02.2019 - 15.48
Avapilt
Sisu

Kopra lõikehammastest ja kandluust ripatsid Otepää linnuse (noorema rauaaja) materjalist.

 

Paleozooloog Lembi Lõugas jätkab siinkohal artikli "10 000 aasta kobrast Eestis" II osaga, milles jõuab kopramuististe jälgi lugedes 19. sajandisse välja – mil kobras Eestist kadus. Lembi kõneles  samal teemal ka neljapäeval, 31. jaanuaril kopra-aasta avamisel Tallinna Loomaaias.


Kopraluude rohkus meie keskmise ja noorema kiviaja (mesoliitikumi ja neoliitikumi) muististes on märkimisväärne. Kuigi suhtarvudes võrreldes Pulli materjaliga see väheneb, on luuleidude endi arv tihti kõrgem. Näiteks Pullist tuhatkond aastat nooremast mesoliitilisest asulakohast Kunda Lammasmäelt on kogutud ligikaudu 2000 kopraluud, varaneoliitilisest Kääpa asulakohast umbes 3900 ja hilisemast neoliitikumist pärit Tamula asulakohast 4500 kopraluud. Need on ka kõige luuderohkemad materjalid meie muinasasulatest: kopraluud moodustavad neis 22–30 %. Muidugi on asulakohti, millest on leitud väiksem hulk luid, nii arvuliselt kui protsentuaalselt, kuid tähtis on siin mainida, et geograafiliselt pea kogu Eesti mandriosa oli kopra poolt ajavahemikus 10 000–4000 aastat tagasi asustatud. Saaremaalt on küll üksikuid neoliitilisi leide saadud, kuid Hiiumaalt seni mitte. 
Peale leitud luude, mida võib käsitleda toidujäänustena, oli kopral oma koht ka muistsete inimeste uskumustes. Kobrast meenutavad ripatsid või kujukesed näitavad, et tegu polnud pelgalt söögipoolisega, vaid palju tähendusrikkama loomaga. Eestis pole just palju loomi, keda muistsed kunstnikud oleksid sel viisil kujutanud. Lisaks koprale tuleb esimesel hetkel meelde vaid põder, karu ja rästik. 


Metsloomade osatähtsus väheneb
Kahjuks pole meil tõendeid kopra leviku kohta umbes 3800 kuni 2800 aasta tagusest ajast. Seda mitte kopraluude puudumise pärast leiuainesest, vaid pigem puuduvad meil sellest perioodist inimasulatele iseloomulikud intensiivse kultuurkihiga muistised. Seega ei saa luumaterjali puudumisele viidates väita, et kobras oleks Eestist sel ajal kadunud. Seda enam, et hilispronksiaegsetes (2800–2500 a.t.) asulamaterjalides on kobras jällegi esindatud (sh Saaremaal), kuigi luude rohkus pole enam võrreldav endisaegadega. Nüüd domineerivad juba igal pool koduloomad. Paratamatult kahaneb karjakasvatuse arenedes metsloomade osatähtsus inimese elus ja väheneb arheozooloogiale nii vajalik tõendusmaterjal tolleaegseks ulukite leviku kaardistamiseks.
Järgmine kopraluude mõistes „tühi periood“ on 500 aastat enne kuni 500 aastat pärast meie ajaarvamist. See umbes 1000-aastane periood (eelrooma ja rooma rauaeg) pole meile samuti andnud loomaluuderikast asulamaterjali, mille põhjal saaks kopra muistsest levikust ülevaate. Selle põhjuseks on hajali asunud väikesed põllumajandusüksused, mis tähendab omakorda ka metrjaalse kultuuri hajumist. Nii nagu vanema pronksiaja kohta, ei saa me ka siin spekuleerida kopra kadumise või mittekadumise üle. Peame vaid kriitliselt suhtuma allikmaterjali puudumisse.
Alates 6. sajandist on arheoloogias täheldatav järk-järguline asustuse muutumine ja koondumine külalaadsetesse keskustesse, mis päädis uhkete linnustega ja asulatega nende juures. Need linnus-asula tüüpi asustused kujunesid tähtsateks administratiiv- ja kaubanduskeskusteks. Arheozooloogidel on tänu sellisele koondunud asustusmustrile jällegi tõendusmaterjali kuhjaga, kuigi proportsioonis ulukitest enam mitte nii palju leide kui varem. Enne kui uuesti kopra juurde asuda tuleb rõhutada, et juttu tuleb perioodist, mida üldiselt nimetatakse küll nooremaks rauaajaks, aga see jaguneb omakorda viikingiajaks ja hilisrauaajaks (7./8. kuni 12./13. saj.). Viikingiaeg oma laiaulatuslike kaubandussidemetega annab aimu ka sellest, milline roll võis olla selles kopra kanda.


Kobras kui hinnatud kaubaartikkel
Erilist tähelepanu pälvib kopraluude suur osatähtsus Rõuge linnuse materjalis, moodustades 26,5% kõigist loomaluudest (sh koduloomaluudest). Selline hulk kopraluid muinasaja lõpu asulakohtades on muidugi erandlik, sest sel ajal oli inimeste igapäevaelus valdavaks kariloomade pidamine ja tarbimine. Kopraluude rohkusega paistavad silma veel teisedki Lõuna- ja Kagu-Eesti, Põhja- ja Kesk-Läti ning Loode-Venemaa linnused ja asulad. Kobraste intensiivse jahi eelduseks oli hästi välja kujunenud populatsioon, mis nimetatud piirkondades kindlasti ka oli. Mõistagi oli koprajahi üheks eesmärgiks kopraliha, mida tarvitati toiduks. Sellele viitavad asulakohtadest leitud tüüpilised toidujäänused tükeldatud luude näol. Ivar Leimus ja Mauri Kiudsoo on oma kaubanduskontakte käsitlevad artiklis „Koprad ja hõbe“ juttu teinud hoopis kopra sellisest osast, mis maapinnas ei säili – nimelt kopranaha laiaulatuslikust kaubandusest. Nad viitavad muuhulgas kirjalikele allikatele, mille kohaselt 9. ja 10. sajandil jõudis hulga kopranahku Läänemere äärest islamimaadesse. Kirjeldatud nahad pärinesid russidelt ehk tol ajal tähendas see peamiselt viikingeid ja varjaage. Selleaegsetest muististest on teada hulga ripatseid või amulette, mis tehtud kopra hammastest või kandluudest ja mida on ka metallist järgi tehtud. Kas tegu on nn koprakultusega või tähistasid need edukat kopranaha müüki, ei olegi nii lihtne arvata.
Kas kopra osatähtsus langeb või kaob populatsioon?
Kopranahkade ja ilmselt ka kopranõre kaubandus vältas keskajani välja nihkudes küll teise aastatuhande alguses Kagu-Eestist Lätti Daugava vesikonna aladele. Leimuse ja Kiudsoo andmetel on Kagu-Eestis sel ajal täheldatav teatav muutus koprakaubanduses ja nn raskuspunkti kandumine Daugava jõe vesikonda. Loomaajaloo seisukohast võis hoopis Kagu-Eesti koprapopulatsioon tugevalt kannatada üleküttimise all ning kopranahkadest saadav tulu seega kaduda. 

Kopra osatähtsuse vähenemine
Eesti keskaja arheoloogilises materjalis (s.o alates 13. sajandist) kobrast praktiliselt enam polegi. Paar leidu Narvast, Viljandist ja Karksist ehk võiks keskaega ja mõne vara-uusaega dateerida. Kas kobras minetas siis oma tähtsuse inimeste jaoks või aitas küttimine ja keskajal aset leidnud „väike jääaeg“ kopra arvukuse langusele kaasa, me arheoloogilisest materjalist teada ei saa. Võimalik, et teadaolevate luuleidude päritolu linnalistest keskkonnast ei peegelda koprapopulatsiooni seisukorda tervikuna, vaid annab tõdemuse, et kobrast ikkagi Eestimaal jagus, aga linna neid erinevalt tänapäevast ei sattunud.
Selle pika arheoloogilistel leidudel põhineva kopraloo lõpetuseks tuleb jällegi pöörduda kirjalike ülestähenduste poole, mis näitavad, et 18. sajandil ja 19. sajandi alguses oli kobras Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti jõgede ääres veel üsna arvukas. Kirjalikud teated „viimase kopra küttimisest“ 19. sajandi keskpaigas toob välja muuhulgas ka ühe põhjuse, miks kobras siit aladelt kadus. Kuigi üksikuid isendeid nähti veel ka 1870. aastatel, oli arvukuse allakäiku raske peatada – olgu selle põhjuseks üleküttimine või koprale sobiliku elukeskkonna muutumine ebasobivaks.
Kopra edasisest käekäigust ja taasasustamisest Eestisse tuleb nüüd lugeda teistest kirjutistest.

 

Lembi Lõugas
 

kobras
Merevaigust ja sarvest nikerdatud kopra kujukesed Valma neoliitilisest ( u 5000 aastat vanast) kollektsioonist.
kopra aasta avamine
Paleozooloog kõneleb kopra-aasta avamisel Tallinna Loomaaias Pulli asulapaigast leitud luude rohkusest. 
 

 

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.