Suur-kirjurähn            Dendrocopos major

Meie arvukaimatel ja tuntuimal rähniliigil algab pesitsushooaeg ehk teisisõnu uutes vast rajatud kodudes tegutseb rähnipaar. „Oma“ territooriumi kuulutamist alustati juba veebruarikuus. Pesitsuseks eelistatakse salumetsi või haavikuid, kuid puhkeõõnsuseid rajatakse samuti okaspuude tüvedesse – seega peavad paljud metsalinnuliigid suur-kirjurähnidele, kas uue pesaõõnsuse rajamise või möödunud aastase pesaõõnsuse eest tänulikud olema.

Tegutsemas võime neid kohata pea kõikjal ka linnade parkides, kalmistutel, sobivatel puiesteedel või vanades aedades.

Hakkama saadakse ka ühtlase vanusega majandusmetsades. Eelistatakse üldse rohkem liigendatud maastikku, seejuures ka raielankide lähedust linde ei sega. Määrav on vaid üks kriteerium – toit, milleks talvisel ajal piisavalt männi- või kuuseseemneid.

Pesitsejaid on tänavu olema üle viiekümne tuhande suur-kirjurähni paari (nende arvukus on suht stabiilne) ja tänavu kevadega on juba rajatud üle saja tuhande kõlbuliku pesaõõnsuse, millest pooled on suur-kirjurähnide endi kasutada. Manulistele jäid ka määdunud aasta pesaõõnsused.

Rähnipesades on juba esimesed munad. Suluspesitsejate munad on valged ja neid võib pesas olla neljast kuni seitsmeni. Haudeaeg kestab veidi vähem, kui paar nädalat. Vastkoorunud rähnipojad on pimedad ja paljad. Vanalinnud toidavad neid usinalt putukatega. Pesaelu ei kesta neil kolme nädalatki, kui juba turvaline pesa maha jäetakse.

Suur-kirjurähn ( www.loodusemees.ee )

Välimuse kirjeldamine on vist küll mõttetu. Pildil isaslind punase kuklalaiguga. Mustal seljal valged õlakud, punane sabaalune ja triipudeta alapool. Keha pikkus enamusel üle paarikümne sentimeetri, aga kaal jääb alla saja grammi ja selline tegelane suudab rajada suuri pesaõõnsuseid…