Kobras Eesti aladel - luuleidude põhjal

Postitas Aasta Loom - L, 29.06.2019 - 09.00
Avapilt
Sisu

Kopra luuleiud. Horisontaalteljel on märgitud „aastat tagasi“,  0 tähistab tänapäeva ehk aastat 2000. Vertikaalteljel on temperatuuri näidud, kus punane katkendjoon markeerib tänapäevast keskmist juuli temperatuuri ja pidev sik-sakiline joon minevikus aset leidnud temperatuurimuutusi võrreldes tänapäevase keskmisega (kliimakõver Siim Veski järgi). 

 

Kui näete suvel mööda Eestit ringi sõites koprakuhilaid, siis meenutage, kui kaua on maarahvas oma elupaiku jaganud piibriga. Peaaegu 11 000 aastat, nagu graafikult kenasti näha on.  

Esimesed tõendid ehk luuleiud koprast Eestis pärinevad Pulli asulakohast (umbes 10 500–10 700 aastat tagasi). Esimesed kütid, kes Eesti ala asustasid, olidki spetsialiseerunud peamiselt kopra ja põdra küttimisele, vähemalt nii näitavad luud. Märkimisväärne on see, et kobrast pidi sel ajal Pärnu jõe alamjooksu piirkonnas olema nn kütitaval hulgal ehk populatsioon pidi olema nii suur, et küttide peatuspaik praeguse Pulli küla piirkonnas ennast ära tasus. Elujõulise asurkonna olemasolu tähendab, et kobras peab olema veelgi varasem siinne asukas kui seda näitavad luuleiud Pulli asulakohast, kuigi ka mitte väga palju varasem, sest hilisjääaegsed klimaatilised jm keskkonna tingimused kopra varasemat levikut eriti ei soosinud. Teoreetiliselt võime kopra ajaloo Eesti aladel nihutada ka umbes 11 000 aasta taha, kuid ilma otseste tõenditeta oleks see liiga meelevaldne.

Kobras kaob Eesti keskaja arheoloogilisest materjalist. Alates 13. sajandist kobrast praktiliselt enam polegi. Paar leidu Narvast, Viljandist ja Karksist ehk võiks keskaega ja mõne vara-uusaega dateerida. Kas kobras minetas siis oma tähtsuse inimeste jaoks või aitas küttimine ja keskajal aset leidnud „väike jääaeg“ kopra arvukuse langusele kaasa, me arheoloogilisest materjalist teada ei saa. Võimalik, et teadaolevate luuleidude päritolu linnalistest keskkonnast ei peegelda koprapopulatsiooni seisukorda tervikuna vaid annab tõdemuse, et kobrast ikkagi Eestimaal jagus, aga linna neid erinevalt tänapäevast ei sattunud. Kirjalikud ülestähendused näitavad, et 18. sajandil ja 19. sajandi alguses oli kobras Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti jõgede ääres veel üsna arvukas. Kirjalikud teated „viimase kopra küttimisest“ 19. sajandi keskpaigas toob välja muuhulgas ka ühe põhjuse, miks kobras siit aladelt kadusid kuni 20. sajandi keskpaiga taasasustamiseni.

Loe lähemalt: 10 000 aastat kobrast Eestis.

 

Lembi Lõugas
 

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.