Kevad on õue toonud oma ilu ja hingevärina. Me rõõmustame iga võilillelehe üle majaservas, veel ei mõtle keegi nende mürgitamisele, veel on rõõmu murul ukerdava kiriteo üle. Nii nagu aastaajalisuse hinnangud, nii oleme praegu hetkes, kus kõik meie väärtushinnangud on muutumas.

Veel ei ole meil probleeme joogivee kättesaadavusega, aga ka see võib hetkega muutuda. Ja pole mõtet üksteist paanika õhutamises süüdistada, vaid kasutada tuleks aega, mis antud meile teistsuguse elu ettevalmistamiseks. On hea, kui kõige õudsamad stenaariumid ei täitu, hoidkem selleks pöialt. Aga ellujäämise teadmisi tasub nüüd endale ammutada. Rõhutan veelkord, et on hea, kui neid pole vaja kasutada, aga tagataskus võiks nad valmis olla.

Puhas joogivesi võib saada probleemiks linnainimestele. Maainimestel on õuel kaev ja metsa sees allikas või oja või ka õuel tiik, kust saab ikka puhast vett. Seisuveekogude vett võib suvel vaja olla enne keeta, aga ta on ikkagi joodav.

Kõige kindlamad on vee hankimiseks aga allikad. Kevadel ei ole enamus neist veel ka orgaanikaga või taimekaitsemürkidega reostunud. Mida hoogsamalt väljavoolav allikas, seda kindlam.

Aga olen kogenud, et enamus inimesi ei tea oma kodukohale lähimaid allikaid. Neid pole lihtsalt meile vaja. Vesi jookseb ju kraanist. Aga kui näiteks elektrikatkestuse tõttu ei voola?

Seepärast võiks need nüüd oma õuematkadel üles otsida.

Eesti on allikatega hästi varustatud ja Ülo Heinsalu on 1970ndatel andnud hinnangu, et meil on 15 000 allikat. Kahjuks pole teada, kui paljud neist on joogiveeallikad, enamus lihtsalt nii väikesed või imballikad, kust vee kogumine keeruline. Ja tegelikult pole meil riigis selget teadmist, kui palju meil on joogivee allikaid. Nõukogude ajal prooviti seda tsiviilkaitse eesmärkidel teha ja oli isegi mingi kaart, teadis kõnelda hiljuti lahkunud Eesti üks parimaid veespetsialiste Erna Sepp.

Aga vaatame, mis on meil avalikult internetist leitav.

Senini kõige täpsem ja suurema mahuga andmebaas on 1936. aastal Eestis läbiviidud allikate riiklik loendus, andmeid on 3700 allika kohta. Paraku on see olemas vaid digiteeritud lehtedel, aga on Rahvusarhiivis e-keskkonnas olemas ja otsinguga võib sealt oskaja üles leida oma kodukohale lähima allika.

Seal on olemas ka täpne asupaik tollaste talude täpsusega, olemas maastiku kirjeldus ja vee kvaliteet. Nõukogude ajal kuivendati melioratsioonitööde või põlevkivi- ja turbakaevandamisel ära väga suur hulk allikaid, osa on kadunud maa kerkimise tulemusel. Asulates on suur osa allikaid suletud sanitaarsetel põhjustel. Esialgsetel andmetel võib oletada, et kadunud on kümnendik 1936. aasta loenduse käigus kirja saanud suurematest ja olulisematest allikatest. Aga ülejäänud on alles.

Tänapäeval on allikad kantud mitmetesse andmebaasidesse. Kõige mahukam on Keskkonnaregistri loetelu, umbes 1100 allika kirjega. See loetelu langeb valdavas osas kokku andmebaasiga, mida kuvatakse Maa-ameti põhikaardil. Nitraaditundlikul alal Pandiveres on registreeritud ja asukohad täpsustatud umbes 200 allikal. Kaitstavate loodusobjektidena on üksikobjektidena Keskkonnaregistri nimekirjas 49 allikat. On veel umbes 15 looduskaitse üksikobjekti, mis on allikatega seotud. Ürglooduse objektide hulgas on 223 allikatega seotud objekti. Allikaid on registreeritud ka pärandkultuuri objektide inventuuride raames, umbes 140. Keskkonnaseire toimub 56 allikas. Metsaseaduse alusel on vääriselupaigana registreeritud Keskkonnaregistris Vääriselupaikade registris 52 allikalist ala. Muinsuskaitse all on valdavalt nn „ohvriallikatena“ 110 allikat, mille hulgas ka mitmeid hea veega allikaid.

2013. aastal ilmus minu poolt kirjutatud raamat "Eesti allikad", kus on tutvustatud veidi enam kui sadat allikat, nende paiknemist, ajalugu, pärimuslugusid, ohutegureid. Hea kokkuvõte on koobastes paiknevatest allikatest Ülo Heinsalu raamatus „Eesti NSV koopad“.

Allikate otsingul andmebaasidest võiks kõigepealt alustada veebis olevatest, selle kümnendi andmebaasidest. Kahjuks on seal GPS-koordinaatidega olemas ehk neljandik 1936. aastal loendatud allikatest. Seejärel võiks läbi veebi uurida Rahvusarhiivis Saaga andmebaasis olevat kahte 1936. aasta kausta. Aga ka selles pole ju kõiki allikaid.

Oma kodukohas tasuks joogivee allikate kohta küsida vanematelt inimestelt. Ja uurida ka kodupaiga kohanimesid, enamasti peitub nime “Allika talu” maadel küla allikas. Allikad on enamasti ka mõisates, sageli viinaköögi lähedal.

Ma olen alati valmis ka inimesi aitama neil otsingutel, aga eelistama peaks siiski kohalikke teadjaid. Ja kõige tähtsam oleks sel kevadel oma küla joogivee allikad korda teha. Puhastada väljavool ja allikapõhi sügisel sinna langenud lehtedest ja okstest.

Vee kogumiskohta ei tohi teha otse allika maapinnale tuleku kohta, vaid natuke maad allapoole. Kaitsealuste allikate korrastamisel tuleb küsida luba ametitelt.

Ja vaadake muidugi üle, kuidas oma maakodu kaevust vett kätte saate.

P.S.

Kristel Vilbastel ilmus uus raamat, mida saate raamutupoodidest pakiautomaati tellida.

70 kivimängu, mida lastega õues mängida, muuhulgas ka kivist pliidi tegemine ja kivilingu õpetus. Selleks kevadeks hea õuesõpperaamat.  

Raamatu esitlus koos lihtsamate mängudega toimub läbi videosilla õuesõppe päeval 14. aprillil.