Kevadel avastatud karu talvepesa 

Pruunkaru ehk karu       Ursus arctos

Tõenäoliselt algas emakarudel poegimine vahetult enne jõulusid, aga veebruarikuu alguseks peaks umbes kuuekümnel „karumammal“ karupojad talvepesas olema.

Teadmiseks, et emaskarud saavad suguküpsetes alates kolmandast eluaastast, aga ka siis poegitakse kahe aastaste, vahel ka suuremate vaheaegadega.

Sagedamini on vastsündinuid kaks-kolm, esmassünnitajatel üks, aga eriti viljakatel vahel koguni neli. Hõreda karvkattega, hambutute ja pimedate karupoegade sünnikaal jääb kolmesaja grammi ja poole kilo vahemikku.

Poegimise järgselt sööb emakaru arvatavalt ära „emakoogi“ nagu meie teisedki kiskjad, mis annab organismile signaali, et on vaja hakata piima „tootma“. Kuid kõik käib ju sügisel organismi kogutud varurasvade ja lihaskudedesse ladestunud valkainete arvelt. Emaskaru piima rasvasisaldus on üle 10%.

Emakarud peavad oma poegi toitma kuni kolm kuud enne pesast väljumist. Talveune aegu emaskaru ei rooja ega urineeri. Kuid toituvad karupojad ei ole „umbsed“, kuid emakaru saab poegade väheste väljaheidetega hakkama ja karupere talvepesa püsib kevadeni suhteliselt puhtana.

Uurijad on talvituva pruunkaru veres tuvastanud nn talvehormooni (Hibernation Induction Trigger – HIT), mis takistab kuni pooleaastase lamamise aegu suurte loomade lihaste atrofeerumist.