Värbkakk       Glaucidium passerinum

Värbkakkude tasane rütmiliselt korduv pehme vile on territooriumihüüd ja sageli võime kuulda ka värbkaku venitatud vilesid ehk rahvakeeli „tuututamist“, mida lind esitab sagedasti okaspuu, kas kuuse või männi ladvas istudes.   

Tähelepanelikud kuulsid värbkaku häälitsusi talilinnukaamera vahendusel juba enne eelmist suurt sula. Pigem tuulevaiksete ilmadega sest linnu häälitsused kostuvad napilt mõnesaja meetri kaugusele ja tihemini hommiku-, kui hommikuhämaras. Eks väike röövel käis ka „meie“ linde jahtimas. Vast poolesaja meetri kaugusel olevasse kosklatele mõeldud pesapakku oli värbkakk rajanud omale „aida“ ja sealt leiti ka mõned kütitud tihased…

Värbkakk ( www.loodusemees.ee )

Tegu on suhteliselt väikese pea ja lühikese sabaga lindudega, kelle mõlemad sugupooled kannavad aastaringselt sarnast sulerüüd. Seljasulestik tumepruun, kaetud kollakasvalgete tähnidega. Kõhualune valkjas, kirjatud roostepruuni pikivöödistusega. Nii suured silmad, kui nokk kollast värvi, kulmutriibud heledad. Jalad sulised ja küünised tumepruunid.

Kehapikkust vaid viieteistkümne sentimeetri ringis, aga paarikümnest sentimeetrist jääb isegi veidi suurematel emaslindudel puudu. Värbkakud kaaluvad ainult poolesaja grammi ringis olles seega ainult veidi leevikestest suuremad. Lennupildis jääb tiibade siruulatus kolme-, neljakümne sentimeetri vahele.

Elupaigana eelistab vanemaid kuuse-segametsi.