Kui 2012. aastal oli õhus idee kuulutada rahvusloomaks susi, andis looduskalender.ee looja Gennadi Skromnov (1949-2025) kolm head nõuannet, kuidas seda teha.
Alati silmad naerul, oskas Gennadi alati tabada olulist, mida öelda ja mida teha. Esimene nõu oli tal alati: "suunurgad ülespidi" ja ise muigas kavalalt. Rahvuslooma valimiste osas andis ta aga eriti head nõu lausa kolm korda. Esiteks: kui hundisõprade arvates oli hallivatimehe uueks Eesti sümboliks kuulutamisega kiire – ümberkaudsetel maadel Soomes ja mujal oli hundiviha aina kasvamas ja uues sümbolis nähti rohtu sellele – siis Gennadi rahustas tormakad mõtted maha ja argumenteeris, et nii tähtsat asja nagu rahvuslooma valimine ei saa uisa-päisa korraldada. Enne tuleb kätt harjutada. Seetõttu tegi ta hundisõprade esimesel kokkusaamisel Looduskaitse seltsi Koidu täna ovaalse laua ümber ettepaneku hakata esialgu valima hoopis aasta looma. Et ka Eesti teised loomad tähelepanu saaks ning susi kujuneks ajapikku nende „eestkõnelejaks“.
Eestis valiti toona 2012. aastal juba aasta lindu ja aasta puud, vist ka aasta liblikat. Otsustati analoogselt aasta loomale tähelepanu pöörata (kümmekond aasta varem oli seda korra proovinud teha ka terioloogia selts) – 2013. aastal sai esimeseks aasta loomaks loomulikult hunt, teiseks viigerhüljes koos halliga (2014), kolmandaks metssiga (2015), neljandaks mäger (2016), viiendaks metskits (2017). Eesti Päevaleht korraldas toona, 2013. aastal, oma lugejate hulgas ka rahvuslooma eelistusi kaardistava küsitluse, kus hunt saavutas siili järel tubli teise koha pjedestaalil. See andis alust uskuda, et metsakutsu üle on tulevikus ikka enamikul eestlastel hea meel.
Teine nõuanne tuli Gennadilt selline, et soovitas kõigilt hundiga seotud huvigruppidelt nõusolekut küsida. Et kui valida nii vastuolulisi tundeid tekitav loom sümboliks nagu susi, tuleb arutada kõigiga, kellega ta seotud on: lambakasvatajate, jahimeeste, teadlastega, aga ka rahvaluuleteadlastega, ajakirjanike, õpetajatega jne. Et kõik oleks nõus või jääks hundi suhtes neutraalsele seisukohale. Vastasel juhul võib rahva suhtumine polariseeruda ja see teeks hundi olukorra veel hullemaks kui enne – kahe vaenupoole tekkimisel võiks tüli küdeda tuliselt ja kaua, nagu on see lambakasvatajate–hundisõprade vahel Norras. Viis aastat harjutasid paljud hundi huvigrupid nagu jahimehed, metsamehed, terioloogid ja hundisõbrad koostööd ja mõtete klapitamist, nii et 2018. aasta künnisel oli idee hundi rahvusloomaks kuulutamiseks küps.
Miljoneid eurosid maksvat hääletust muidugi korraldada ei saanud, seetõttu jäi alternatiiviks rääkida paljude esindusorganisatsioonidega. Lõpuks kogunes hundi väljakuulutamise selja taha 23 institutsiooni ja 3 erafirmat (link nimekirjale: https://www.looduskalender.ee/n/node/2315#cam).
Teha jäi aga veel üks oluline asi – hunt välja hüüda, nii et on kuulda. Siit tuli kolmas nõuanne Gennadilt: kaasata televisioon. Pressiteatest jäänuks väheks, ka pidulikust kontserdist, sest meelelahutusürituste külluseajastul võib üksik kontsert jääda piiksatuseks. Taas oli Gennadi tark mees taskus, kes soovitas head lahendust - pöörduda keskkonnasaate „Osooni“ tegijate poole. See mõte kandis vilja – 2018. aasta kevadel 23. aprillil kuulutasid "Osooni" eetris saatejuhid Kristo Elias ja Sander Loite hundi rahvusloomaks ning väge andis juurde ka samal ajal toimunud loodusõhtu Rahvusraamatukogus, kus hundi piduliku tiitli hõikas maha Aleksei Turovski. Valitud aeg – jüripäev – oli vanade uskumuste kohaselt sobilik kõiksugu karjakaitse taigade tegemiseks, mistõttu huntidele „päitsete pähe panemine“ – toimus lihtsalt uues kuues. Metsakutsu meelitamine uue toreda nimega – rahvusloom – ja üleriiklik austav tähelepanu hallivatimehele oli natuke nagu "uus taig".
Väljakuulutamisele järgnenud kajastused meedias olid sõbralikud ja lugupidavad ning susi võeti rahva poolt hästi vastu, kuigi mõne huvigrupi jaoks jäi ta ja jääb ka edaspidi vastuoluliseks loomaks. Aga mõte oli, et kui me oskame sutt austada, vaatamata sellele, et temaga käivad kaasas konfliktid, siis on meil lootust oma elukeskkonnaga sina peale saada ja tajuda metsaelu kui tervikut. Peamiste hundiga seotud huvigruppide baasil moodustati hiljem Rahvuslooma ümarlaud, mis toimib hoogsalt tänaseni. Nii et Gennadi kolm nõuannet olid kuldaväärt!
Veel paar sõna Gennadist: ta liigutas suuri asju mängleva elegantsiga: „Asjal ei tohi higilõhna juures olla,“ tavatses ta öelda. Teadaolevalt oli ta maailmas esimene, kes tuli mõttele looduskaamerad ligipääsetavaks teha kõigile – paljudele said läbi kaamera tuttavaks metsseakarja söögiplats Ilmatsalus, hüljeste poegimisala Vilsandil ja kotkaste elupaigad Soomaal – need oli linnainimese aknad metsikusse loodusse. Gennadi taipas õiged ideed oskajate inimeste ja vajaliku tehnoloogiaga kokku siduda. Eks kaameraid oli looduses ka enne olnud, kui Gennadi notsukaamera ehk SEA-TV-d 2008. aastal käivitas – aga voogedastuse korraldamine nii, et tuhanded saaksid korraga online´is vaadata musttoonekure pesa, mis asub kusagil väga halva leviga kandis – selline uus ettevõtmine hakkas silma ka välismaal – nõnda, et looduskalendrit tuli hakata algul kolme ja siis viide eri keelde tõlkima. Sõna „looduskaamera“ kodunes Eestis just Looduskalendri kaudu. Selle eest – looduskalendri loomise eest – pärjati Gennadi 2013. aastal Eerik Kumari nimelise preemiaga.
Hoiame pöialt, et Looduskalendrit jaksavad Gennadi mõttekaaslased ka tulevikus aktiivsena hoida. Sellist erakordset väärtust peab suutma alal hoida.
Mentor Gennadit leinates
Helen Arusoo
