Hundikutsikas tee peal. Noored hundid on uudishimulikud ja ei tea õieti peljata inimest, eriti kui vanemaid juures pole.
Foto: Tarmo Mikussaar

Kõiksugu hundihirmude valguses on hea teavitada, et LCIE (Large Carnivore Initative for Europe; eesti keeles "Euroopa suurte kiskjate algatus") dokument julgetest huntidest on viimaks saanud ka ametliku eestikeelse tõlke. Sealt leiab infot, millist hunti võib pidada inimese suhtes liiga julgeks ning milline käitumine on tegelikult normaalne. Samuti, kuidas erinevatele situatsioonidele reageerida. 

Veidi teksti dokumendi tutvustuseks: 

Foto: Valeri Štšerbatõh

25. juulil nii Eestis kui rahvusvahelistes uudistes kulutulena levima hakanud Hiiumaa juhtum, milles kahtlustati, et hunt ründas inimest tema koduõuel, on osutunud alusetuks. Tänapäeval oleks hundirünnak antud tingimustes inimese vastu erakordne, mis ärataks eriala teadlaste tähelepanu kogu maailmas.

Keskkonnaagentuuri hundiuurijad, kes kohapeal toimumispaika uurimas käisid ning ohvriga vestlesid, ei leidnud ühtegi tõendit hundirünnakust. „Erinevaid teadaolevaid asjaolusid arvesse võttes, oli Hiiumaal tõenäoliselt tegu koera ja inimese vahelise konfliktiga, milles kolmas osapool puudus,“ kinnitas Keskkonnaagentuuri ulukiuurija Peep Männil.

Noorte huntide kohtamiseks on kõige tõenäolisem aeg juulis–augustis, kui väiksed võsavillemid suudavad juba mõned kilomeetrid saagijahile suunduvate vanaloomade sabas sörkida, aga kogu suurt jahiringi kaasa teha ei jaksa. Siis jäävadki nad vahel üksikuna, vahel salkadena kusagile maastikule ootama, kuni vanaloomad tagasi tulevad ja toitu toovad.

Keskkonnaagentuuril sai mõnda aega tagasi valmis iga-aastane ulukiasurkondade seirearuanne, milles oli ülevaade antud ka rahvuslooma käekäigust.

2018. aasta sügise seisuga oli Eestis kokku 20 hundipesakonda (ehk hundikarja, kus sündisid kutsikad). See teeb 4 pesakonda vähem kui eelmisel aastal. Neist 19 elas mandriosas ning 1 pesakond Saaremaal. Hiiumaal ja Võrumaal seekord pesakondi polnudki, sest 2017.aasta jahihooajal kütiti sealsed karjade juhtemased. Lisaks muutustele pesakondade arvus, näitab ka jäljeindeks huntide arvukuse kahanemist.

Laura Kiiroja ütleb, et huntide seas on ka türanne, aga need ei püsi kaua võimul. Head juhid on lahked, rahulikud ja enesekindlad. Karja edu alus on koostöö

Mis sai armastatud hundipoisist, kes talvel Sindi paisust päästeti? Hundile veebruari lõpus paigaldatud GPS-kaelus, mis peaks kestma 12-14 kuud, ei edastanud juba pikemat aega signaali, kuid ühtegi märki sellest, et kaelus hakkaks rikki minema, varasemalt ei esinenud. Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna peaspetsialist Marko Kübarsepp, kes asja ka hundi uuel territooriumil uurimas käis, rääkis meile, et leidis märke vaid Sindi hundi kaaslase olemasolust. Kuigi Keskkonnainspektsioon uurib kadunud hundi juhtumit väärteomenetluse raames (Eestis ei ole salaküttimine kahjuks kriminaliseeritud), viitavad praegu kõik märgid, et armastatud hunt on suure tõenäosusega salakütitud.

Video allikas: Wolf Conservation Center

Pildil vestlevad võsavillemitest raamatu "Huntide tarkus" autor Elli Radinger ja uukiuurija Peep Männil. Pildi autor: Dmitri Kotjuh, HeadRead2019. 

Maikuu lõpupoole toimunud festivalil HeadRead sündis põnev hunditeemaline jutuajamine saksa hundiuurija Elli Radinger ning eesti ulukiuurija Peep Männili vahel. Jutt käis peamiselt Elli raamatust „Huntide tarkus“, mis on ka eesti keelde tõlgituna nüüdseks juba aasta olnud meie poodides müügil.

Hundimaali autor: Küllike Kamla. Rahvuslooma maalide näitus on avatud Eesti Loodusmuuseumis 10. juunini.

Tänavu kevadel 2 toimus Halberstadti linnas (Saksamaal Sachsen-Anhalti liidumaal) konverents teemal  „Hunt Euroopas – utoopia ja reaalsus“ („Der Wolf in Europa – Utopie und Wirklichkeit“).  Zooloog Tiit Randveer käis kuulamas, mida hallivatimehest Saksamaal räägitakse ning ütles ka ise sõna sekka. Sissejuhatuseks niipalju, et Saksamaale nähti esimesi hunte üle hulga aja 1996. aastal, tänaseks jookseb seal hallivatimehi ringi ligi 700 ehk mitu korda rohkem kui Eestis.