Tänaseks on teada, et paljud loomad kogevad väga sügavaid ja keerukaid emotsioone. Üheks selliseks emotsiooniks on lein.

Noor hunt autoteel — kas hundid on julgemaks muutunud? 
Foto autor: Tarmo Mikussaar

Eestis murravad hundid palju lambaid ning jahimehed ja majaomanikud kurdavad ka sagenenud koerte murdmise üle. Kas midagi on võsavillemiga juhtunud või on kõik tavapärane ja me lihtsalt ei mäleta möödunud aastaid hästi? Milline info peidab end faktide taha? Selleteemalised mured ja küsimused korjati kokku lambakasvatajate foorumilt ja allpool vastatakse neile järjekorras.
Alustuseks aga olgu öeldud Eesti huntide arvukus: eelmise loenduse seisuga oli meil ligikaudu 20 hundipesakonda. Pole ju eriti palju?

Foto: Valeri Štšerbatõh

Huntide kõige suuremad ohuallikad on inimene, nälg, võõrad hundid ja... saakloomad. Jah, lugesite õigesti, just nimelt saakloomad.

Hundid on üks vähestest loomadest, kes murravad endast kuni 10 korda suuremaid saakloomi – kasutades seejuures vaid oma suud. See ei ole sugugi lihtne ega ohutu. Sarved ja sõrad on põtradel ning teistel hirvlastel tõhusad relvad enesekaitseks. Väiksemad loomadki ei pruugi olla lihtne saak – näiteks koprad suudavad oma teravate hammastega hundile päris tõsiseid vigastusi tekitada. Ka saaklooma taga ajades täiskiirusel läbi metsa või kivise maastiku jooksmine ei ole nõrganärvilistele.

Ehk mäletate, et tõime rahvuslooma väljakuulutamise aegu huntide heade omaduste seas esile, et hundid on tõelised ellujääjad. Siin on üks näide ilmestamaks, mida me selle all mõtleme.  

Mais 2017 panid USA Minnesota Voyageurs´i rahvuspargi teadlased aastavanusele hundile number V049 GPS-kaeluse. Selgus, et V049 on unikaalne – tal on tugev katarakt ehk silmakae, mis annab tema silmadele valge värvuse ning takistab oluliselt nägemist.

Lumevaene talv ei lase huntidest palju aimu saada, vaid harvadel kordadel on
võimalust veidi pikemalt nende tegemistele pilku heita. Novembri lõpus korraks
maha tulnud lumi näitas keset Järva ohjamisala nelja hundi liikumist. Juttu on olnud
kaheksasest karjast.

Hundid olid tulnud öösel läbi metsade, ületanud jõe ja jõudnud põlluserva. Võsa- ja
põlluäärt pidi liikudes jõuti truubikohani, kust edasi laiuvad suured põllud. Truubi
juures võttis kari ette aktiivse märgistamise: värskel lumel oli rohkelt kollaseid laike,
nii et inimesegi tundetu nina haistis vänget lõhnamärkide aroomi. See oli hea koht
rajakaamera panekuks.

Kohaliku tuttava jahimehe teada on see teerada kahe hundikarja reviiri piiriks.
Kuus päeva läks aega, et hundid esimest korda kaamerasse jääksid. Järgmise
kohtumiseni läks kaheksa, seejärel veel neli ja siis viis päeva.

Tere! Rõõmu talu lauda juurde on jäänud kolm kutsikat, ülejäänud on kolinud juba teistesse lambakarjadesse. Kutsikad Alfa, Hugo ja Tiina veedavad suurema osa ajast ilma emata.

Kui mustikas on üks teie lemmikmarju, siis on teil huntidega midagi ühist! Hallivatimehed on nimelt väga mustikamaiad kiskjad. Et teada saada, kui maiad täpselt, viisid Voyageurs rahvuspargi (USA) hundiuurijad läbi peene loetluse.

Teadlased kogusid usinalt huntide kakajunne. Pesid siis junnid puhtaks ning lugesid kokku, mitu mustikaseemet ühes junnis leidus.