Käesoleva aasta veebruaris viis Eurogroup for Animals kuues geograafia, kultuuri ja poliitilise ajaloo poolest erinevas Euroopa riigis läbi küsitluse, et uurida avalikkuse suhtumist hunti. Selgus, et kriimsilm võib rõõmustada, suhtumine hallivatimehesse on üllatavalt positiivne.

Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias, Hispaanias, Poolas ja Soomes küsitleti kokku 6137 täiskasvanut. Toome siinkohal ära mõned põnevamad tulemused:

• 93% täiskasvanutest leiab, et huntidel on õigus elada ning 86% leiab, et huntidel on õigus elada lausa nende koduriigis. Sealhulgas 81% arvates peaksid kriimsilmad olema rangelt kaitstud. Huntide suhtes on eriti sõbralikud Itaalia, Hispaania ja Poola elanikud (kus hunte on ka rohkem). Soome, Saksamaa ja Prantsusmaa kodanikud on huntide suhtes pisut vähem tolerantsed.

Voyageurs rahvuspargi (Minnesota, USA) hundiuurijad avaldasid taas huvitava postituse. Seekord panid nad GPS-kaeluse hundile, kelle teaduslikuks nimeks sai V096. Tegemist on üksiku isase soega, kellel avastati vigastus, mida bioloogid pole huntidel varem näinud.

Kriimsilmal oli selgelt esiletorkav silmatrauma. Veterinaariga konsulteerides selgus, et hundil on sarvkesta turse, mille põhjuseks võivad olla glaukoom, haavandid, blastomükoos või silma sattunud terav oks. Võsavillemi silm ei funktsioneeri ning on ilmselt päris valus. Siiski on see vigastus, mis elatakse üle.

Eelmisel nädala näitasime Antsla koolilaste rajakaamerasse jäänud haruldast videot hundist, mida nüüd kommenteerib hunditeadlane Laura Kiiroja:

Praegusel kutsikahooajal on vahva meelde tuletada, et hundid pole mitte ainult imelised lapsevanemad, vaid ka tänulikud lapsed. Karjaliikmed aitavad üksteist. Ka vanade ja haigete eest hoolitsetakse.

Videost näeme, et rebane ja kährik põgenevad kiirelt üle kopratammi, sest nad on tundnud hundi lõhna või lausa näinud teda liikumas. Mõne minuti pärast tulebki hundiema, aga muutub ise arglikuks, kui tunneb äkki päev varem sinna kaamera paigaldanud inimese lõhna. Ta tõmbab saba jalge vahele nagu koer ja tõmbub madalamaks. Nädalapäevad hiljem tammi ületanud isahundi jaoks on aga kahejalgse lõhn juba kadunud ja ta ei tunne hirmu. 
Video lõikas kokku Tarmo Mikussaar.

Wolf Science Centre (WSC) on teaduskeskus Austrias, üsna pealinna lähedal. Keskus tegeleb huntide ja koerte uurimisega. Selleks, et loomi saaks uurida võrdsetel alustel, elavad nii hundid kui koerad keskuse loomapargis karjadena ning samades tingimustes. Samuti on nad ühesuguseid meetodeid kasutades inimestega sotsialiseeritud.

Üks teaduskeskuses uuritavatest teemadest on koostöö. Kui paljud on arvanud, et koerte sotsiaalsed oskused ning koostöövalmidus on just inimestega koos elamise tulemusena arenenud, siis mitmed WSC uuringud näitavad, et hundid teevad oma sotsiaalsete oskustega koertele paljuski tuule alla. Eriti selles, mis puudutab koostööd.

23. aprill on eriline päev. Mitte ainult seepärast, et on jüripäev, vaid ka seepärast, et täna möödub kaks aastat Eesti rahvuslooma väljakuulutamisest! Ajakirjanik Rein Sikk, enda sõnul lihtne maainimene Kadrinast, on selleks puhuks kirjutanud hundile ausa kirja. Mees tunnistab oma kahetisi tundeid võsavillemi enda ja tema rahvuslooma staatuse suhtes. Viimaks aga nendib, et pole sellel hundil häda midagi: “Olgu-olgu päälegi, mu rahva sümboliks on saanud metsakutsa. Kõige rumalam oleks ju nüüd, kus teave eestlaste rahvusloomast juba üle ilma liikumas, hakata oma looma eitama, vingatsina nina nirssi ajama.” Lõppeks paneb Sikk Metsatöllu plaadi taustaks mängima ning saadab laanepenile metsa kaunist kevadet. 

Rikastus on loomaparkide  ja -aedade asukate elukvaliteedi tõstmiseks oluline teema. Seekord jagame teiega videot huntide, koiottide ja rebaste munadepühadest Ameerikas Indiana osariigis asuvas loomapargis Wolf Park.