Nädalavahetusel on nüüd palju asju kokku korjatud. Üle ilma korjatud kokku see sodi, mida inimesed metsa alla ja vette pilluvad. Kas pole kummaline, et veel kolmkümmend aastat tagasi olime me üliõnnelikud, kui mererannast mõne võõraid kirju ja kirevust täis pakendi leidsime. See löödi naelaga saunapidude aukohale – oli selleks aakrikuks siis plekist õllepurk, välismaine plastist šampoonipudel või fooliumist kohvipakk. Küllap on siin mõtlemise koht, kas laseme tööstusel sellist pakendit edasi toota, või astume sellele ühiselt vastu.

Aga korjamisväärset on praegu ka metsas ja soos. Seenekorvid on sel aastal enamasti küll tühjavõitu, aga korraliku kaseriisika kotletipeo saab siiski korraldada. Õnnelikumad käristavad pliidil ka sirmikušnitslit ja pilvedeshõljujad varuvad punaseid kärbseseeni.

Foto: Arne Ader. Tsiistre rahvas jõhvikal. Kisejärv

Suurem korjamislaine on üle käinud ka rabadest. Aga iga aastaga pannakse meie jõhvikavarudele suurem põnts, sest pole enam rabades looduskaitseinspektoreid, metsavahte ega kohalikke inimesigi, kes takistaks jõhvikate korjamist “kammidega”. Ilmselgelt ei kannata meie jõhvikapaigad sellist käitumist välja, väädid tõmmatakse tagurpidi üles ja need külmuvad talvel. Järgmise aasta saak hävib juba eos. Ja sel aastal pole Pärnumaa rabade vahel elava Kaja Kübara sõnul saak ka suurem asi, pisikesi marju on palju, suuremaid vähem. Sestap need kokkuostule marju müüvad võõrad kraapsumehed kõik rabad läbi tuulavad ja ära läbustavad. Korra saaks ehk majja nii, et kui näete kraapsuga jõhvikakorjajat, siis filmige teda ja jagage sotsiaalmeedias.

Kaja Kübar rääkis ka, et kui nad viimane kord rabas käisid, siis olid nad jõhvikal... koos karuga. Samblas olid värsked karujäljed ja hunnikud, milles üksjagu punaseid jõhvikaid. Küllap korrastab mõmmgi vastu talve nende väärtuslike marjadega oma sisemust.

Pasknäär

Pasknääride tammetõru-karussell on läinud käima erilise hooga, tõrusid on küllaga ja iga väiksemgi sinimustvalge-tiiva mees suudab neid nüüd puude koorepragudesse ja sambla alla peita.

Pöialpoiss

Rändlinnud kihutavad erilise hooga, kuusemetsades ja rannamännikutes võib kuulda valju sidistamist, meie väiksemad linnud – pöialpoisid, on sajaste kampadena asunud rändele. Suur osa lehelindudest on aga läinud. Põõsa all tiksub veel punarind ja aianurgas kössitab märg linavästrik. Ja kui päike pilvevahelt kiiri pillab, siis täitub maa ka trillereid viskavate rändavate lõokeste lauluga.

Õnneks hanesid veel pole, halvad ilmad on meist veel eemal.