Kindlasti olete märganud, et mõnel tammel on aastaläbi lehed küljes. Kui teistel puhutakse nad sügistormi ajal urhates kaugele ära, siis üksjagu puid ei raatsi oma lehti ära anda ja kannavad krõbisevat rüüd ka keset suurt lund.

Sellise tamme – raudtamme või lesetamme alla on tuulisel sügisõhutul päris hirmtav sattuda, sest puulehed justkui sosistavad omavahel. Millest nad räägivad, sellest saavad aru ainult tõelised puukallistajad, aga õnneks on üksjagu pajatusi meie esivanemad oma järelpõlvede jaoks kirja pannud.

Ja üks erilisematest kõneleb nii:

“Vanapaganal tulnud pähe Taevaisale üks sigadus korraldada. Taevaisa aga näinud mehikese läbi ja lubanud temaga tegemist teha alles siis, kui tammepuul kõik lehed maha on pudenenud ja oksad raagus on. Vanapagan rõõmustas juba oma plaani täitumise üle ja ootas pikisilmi sügist. Aga, oh, ebaõnne! Lehed ei varisenud tamme otsast. Ootas pika talve, ootas tüki kevadet, tammelehed ikka oksal vapralt rivis. Alles siis kui uued lehed olid juba päris suured, langesid mullused kolletunud lehed aegamööda maha ja Vanapagan sai aru, et Taevaisa teda üle oli kavaldanud.

Hirmsas vihas tormas ta tammepuu otsa, rebis ja kraapis küüntega lehti, et tükid taga. Selle täheks seisab tammepuu aasta otsa lehtede ehtes ja manitseb oma lõhutud lehtedega igaühte Vanapagana tigeduse eest.”

Eks vanarahvas kirjeldas nende lugudega pigem inimeste omavahelisi suhteid, on ju tänapäevalgi nii, et kavaldades tehtud lepped ei pea ja kannatajaks jääb keegi kolmas, kes üldse süüdi pole.

Aga põhjus, miks mõnel tammel lehed ei kuku, on botaanik Tiina Elvisto sõnul see, et mõnel puul lihtsalt ei teki sügisel leherootsu korgikihti, mis sulgeks puu tuiksooned. Ja nii ei saa lehed kukkuda. See ei ole ainult tammede puhul nii, vaid ka näiteks saarte ja pajudega.

Lesetammed on teiste tammede seas lihtsalt teistmoodi. Ja vanarahvas on arvanud seetõttu, et tema lehed ja oksad on ravimiks mitmesuguste haiguste puhul.