Kaljo Põllu. Eesti maastik II

“Maale!” hõiskab iga üle kolmekümnese hing kevadeti. Me tahame pista näpud mulda, kõpitseda üles vanaisa ehitatud taluhäärberi, rookida puhtaks põõsastevahed, lõigata õunapuud, süvendada saunataguse tiigi, tuua sinna sibelevad kalad ja võtta murutraktori asemel kanad ja lambad...

Ja nii see algabki!

Kas lisaks hõikele “Maale!” lisandub sellele ka rõõmus “Elama!” “Maale elama!” Kas loovutame mugavuselu looduserütmis võnkumisega.

Senikaua, kui me ei pea maal loomi, võime võnkuda hoopis linna ja maa vahet.

Meil on linnakorter, kuhu sügisel hingedeajal põgeneme ja kust jälle kevadise maarjapäeva ajal otsekui lingust pääsenuna maakodusse tõttame. Kus nädalavahetusel varahommikust hilisõhtuni rassime, et siis jälle, kui kõik on korras, tagasi linna töölaudade taha siirduda. Väsinud, aga õnnelikuna.

Aga tunnete, kuidas iga kord kui pimedas autoga linna poole kihutame kribeleb meie hinges küsimus: “Maale elama?” Kas tõesti oleks võimalik hakkama saada maal? On! On! On! Selline on mu enda kogemus seitse korda seitsmest eluaastast, esimesest poolsajandist. Just seitse esimest õnnelikku eluaastat elasin ma väikelinnas sisuliselt tõelist maaelu. Ja siis teist seitse aastat poolsajandi eel. Nüüd olen taas linnas ühe seitsmendiku elanud ja julgen kindlalt väita, et need eelmised olid mu elu õnnelikuimad aastad.

Aga kuidas hüljata linnaelu? Kas kohe ja korraga?

Ma olen kuulanud paljude oma sõprade maalemineku lugusid, igaüks neist on erinev, ühine on neis aga üks – ühel hetkel on saabunud selgus, et samamoodi enam jätkata ei saa – on’s tervis lootusetult halvenenud või on peresuhted jõudnud katastoofini või ei rahulda senine vaimne keskkond meid enam. Vahet pole, põhjus on kõigil üks – me ei näe enam oma elul eesmärki. Õnnelikud on need, kes tabavad selle veidi varem, aga kunagi pole liiga hilja alustada.

Ja oluline on teha otsus. Otsus lõpetada oma endine elu, mis ei paku enam rahuldust ja mille jätkamine viibki haigusteni. Nüüd ja korraga. Sest me ei saa viibida kahes paigas korraga. Meil on üks elu ja seda tuleb elada täie rinnaga.

Minu enda elu maal algas ootamatult. 2004. aasta mais tõi kolimisauto kogu mu maise vara, milleks oli põhiliselt mustadesse prügikottidesse pakitud raamatukogu, Vilusi külla. Majja, mis oli olnud veel jaanuarikuus katuseta.

See hetk ei tulnud ilma läbimõtlemata. Olime kaasa Mikk Sarvega analüüsinud läbi kõik võimalused, löönud trummi ja teinud igasugu trikke, et leida õiget ühist kodupaika.

Kuidas tavaliselt uue kodu otsimine algab? Teate seda tunnet, kui kontoris tööd tehes, satub internetist infot otsides pilk mõnele kinnisvarakuulutusele. Klikite selle lahti ja vaatate ülekõik pildid, seejärel asupaiga ja siis – hinna. Ja asute jälle rahulikult tööle. Müüdava kinnisvara hind tundub ebamõistlikult kallis. Olete ju kuulnud tuttavate lugusid, et maale investeeritud raha ei saa kunagi tagasi. Ei saagi. Ajapikku hakkate märkama, et ülevalolevad kuulutused on seal aastaid. Maaelamist on üliraske täishinna eest müüa.

Muidugi läheb pilk odavamatele majakestele, millel kinnisvaramaakleri sõnul vaja vahetada “vaid mõni aluspalk” ja “katus ei ole eriti kaua läbi jooksnud”.

Kuidas üldse otsida endale mõnus maakoht. Õnnelikud on need, kel päritud maa või maamaja. Aga kindlasti tasub sel juhul arvestada, et teie kodu peab olema 24/7 avatud ka kõikidele sugulastele.

Vahel ongi parem otsida päris oma tee. Mulle meeldib elus üks kummaline mäng. Keerulisel hetkel võtta raamaturiiulist mõni raamat ja lüüa see lahti viiekümnendalt leheküljelt ning lugeda, mida kirjutatakse selle viiendas lauses. On selles mõni soovitus...

Tegelikult on maakodu otsimisel sageli väga suur roll emotsionaalsel otsusel. Ratsionaalselt valitud, aga hingelähedust mittepakkuv kodu ei saa meile kunagi omaks.

Käisime ka Mikuga üht täiesti valmis maja Mustvees vaatamas. Maja oli ilus ja mõnus, aga surutud kitsale pinnale jõekäärus ja me ei võtnud seda hoolimata heast hinnast ja tugevast majast oma koduks.

Katsetasime ka seda raamatumeetodit. Avasime Regio teedeatlases suvalise lehe ja panime kinnisilmi näpu peale. Sattus kusagile Võrtsjärve äärde ja oleks sidunud meid Viljandi linnaga. Näpu alla oli jäänud isegi hall kastike – maja. Sai istutud autosse ja kohale sõidetud – seal oligi äärmiselt põnev maja. Tõeline segasumma suvila, mitte liiga väike ega liiga suur, üsna viletsas korras, aga taastatav. Ümberringi suur õunapuuaed. Umbes 40 õunapuuga, vastu päikeselist lõunanõlva. Maja juures suured põlispuud. Tundus, et majas elas ka inimene, ilmselt nooremapoolne, aga veidi eraklik. Isegi uksed olid lahti. Aga keegi ei vastanud hõigetele ega ilmunud välja. Istusime seal tunnikese ja otsustasime, et ju siis ei ole ikka meie maja. Aga siiani muidugi kripeldab, et äkki ikka oli.

Kindlasti on majavalimisviise veelgi, aga üks on asja juures oluline. Oma tulevast kodu tuleb vaatamas käia kõige kehvema ilmaga ja kõige pimedamal aastaajal. Kas suudame selles ka siis elada, kui taevas on vastu maad. Mitte nii nagu tavaliselt. Kinnisvara otsiv inimene tuuakse maale juulikuus, aga aasta pole sugugi ainult juuli-juuli-juuli, nagu Õie Sarv selle kohta on öelnud.

Meie kodu valimise aluseks sai Miku lausutud, külarahvalt kuuldud lause, et Vilusi küla rand oli Eesti ajal liivarand, kus järveluhal jalutasid lehmad, kes sõid valget ristikut ja päike tõusis hommikuti rannamändide vahelt punase kerana. Ühel hetkel leidsime, et väike läbitilkuv majake peab saama meie koduks. Me tahame juurida rannavõsa, et juua hommikohvi Peipsilt tõusva päikese kullas. Meil on siis oma sibulapeenrad ja mõnus hubane palktare, kus kõige pimedamal ajal kamina valgel istuda ja omaküpsetatud leiba süüa.