Öösel hiirekrõbina peale ärgates tuleb jälle pähe ütlus “hiirvaikne”. No ei ole vaikne. Aga ühel hetkel saabus mulle arusaamine, et vanarahvas on tegelikult ka nahkhiiri hiirteks pidanud ja ehk on aastasadade jooksul algus kaduma länud. Nahkhiirevaikne on tõesti vaiksemast vaiksem. Kuigi nemadki suudavad suvel majavoodri vahel oma järglasi ilmale tuues päris valjult krabistada.

Aga nii suvetaevas, kui ka praegu koobastes ja keldrites oskab ta küll omi asju hiirvaikselt ajada.

Mulle on lapsepõlvest alates, kui isaga nahkhiiri rõngastamas käisime, meeldinud teistest enam üks nahkhiireke – suurkõrv. See tikutopsi suurune pisike pruunikarvaline nahkhiir on teistest erinev oma suurte kõrvade poolest. Kui ta pihku võtta ja ta suu ähvarduseks lahti teeb, siis tõusevad need suured kõrvad kikki ja jääb mulje, et see nahkhiir ongi nagu üks suur kõrv. Tänu rõngastamisele on teada saadud mõndagi nende elust, suurkõrv võib elada 13,5 aastaseks ja ka seda, et talvitumispaikade kaitsmine on väga oluline.

Praeguseks on suurkõrvad juba otsinud üles oma põlised talvitumispaigad ja pugenud neisse külmkapi temperatuuriga ja piisavalt niisketesse paikadesse. Nahkhiir ei maga talveund ja ärkab iga häirimise peale.

Suurkõrva emandad on praegu juba tiined ja nii on iga energiakildu vaja hoida. Eluhoidmiseks poevad nad tihti üksteise ligi koopalae alla.

Vanarahvas on muidugi endale talvel nahkhiiri hankimas käinud. Kohtusse minnes pidavat põues kantav nahkhiir võidu tagama, tema veri tegevat teravaks terariistad, temast on tehtud armurohtu. Aga olulisem oleks nahkhiir puutumata jätta, sest majas elav nahkhiir toovat perele õnne ja õnne on meil kõige rohkem vaja.