Kirjutas Kalle Eller
Fotod Arne Ader
Kaasik
Kuni praeguse ajani on meie metsades intensiivselt tehtud valgustusraiet. Selle üsna kuluka raieviisi käigus kujundatakse välja okaspuupuistuid, eelkõige männikuid ja kuusikuid. Nii näiteks tuleb liiga viljakale kasvukohale külvatud puistust korraliku männimetsa saamiseks vähemalt kolm korda kogu võrsuv lehtpuu-uuendus maha raiuda. Ja tegelikult saab ühe korraliku männiku alles siis, kui sellist lehtpuu tõrjet tehakse kuus-seitse korda, eelpoolmainitule lisanduvad veel esimestel kasvuaastatel läbiviidavad kultuuri hooldamised.
Praegune metsaomanik ei saa endale enamasti selliseid kulusid lubada. Teiselt poolt pole võimalik valgustusraiest, kui väga efektiivsest tulevase metsa kujundamise viisist, ka täiesti loobuda. Mida siis teha?
Ilmselt on kõige targem, kui omanik mõtleb juba enne kultuuri rajamist läbi, kas ta soovib tulevikus üldse puhtaid männikuid ja vajadusel valiks nende asukohad muus metsas õigesti välja. Õige kasvukoha leidmisel on tõenäoliselt võimalik piirduda isegi vaid kahe valgustamisega.
On veel põhimõtteid, mida metsamehed on silmas pidanud kogu aeg. Nii näiteks säilitatakse enamuses Eesti metsades valgustusraiel väikesed tammed. Vanema põlve metsamehe kirves ei tõusnud noore tamme vastu. Praeguse Karula rahvuspargi maade naabruses oli eluaegne metsavaht Uku, kes kogu oma elu jooksul ei löönud peale tammede maha ka ühtegi pihlakat.
Seda vana kogemust tasuks järgida ka edaspidi. Peale tammede võiksid jääda jalakad ja saared, säästa võiks õunapuid ja pärnade rühmi ning tegelikult võiks keskmise viljakusega maadel tõsta hoopis kuuse ülekaalu. Enamasti ei vajagi kuusikud valgustamist ja ta annab õige majandamisega ise ka küllalt palju looduslikku järelkasvu. Mänd tuleks jätta kuivemate ja vaesemate kinkude jaoks.
Valgustusraie puhul tuleb osata vaadata, kuidas näeb praegu põlvekõrguste puudega metsatükk välja siis, kui need on paarkümmend meetrit kõrged. See puudutab eriti kaskede ning haabade kasvamajätmist. Kui soovitakse, et okaspuumetsas kasvaks ka mõru kasesalu, tuleb okaspuudele anda kümmekond aastat edumaad.
Sanglepaga on lihtsam. Asi on lihtsalt nii, et kus teda kasvab juba arvestata-
val hulgal, seal ongi tema koht ja enamasti ei suuda siin ükski puuliik tema-
ga tulevase puidu koguses võistelda.
Sanglepalodu
