Looduskalendri minutid Vikerraadios: Jaaniussid öös

Postitas Looduskalender - R, 15.06.2018 - 09.09
Autorid

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Jaaniussivalgus

Jaaniussivalgus

Sisu

Nädalavahetusel, kui oma maakodus inimestele vanu nõiatarkusi õpetasin, sattus olema imeilus ja soe öö. Tegelikult oli juba õhtu ilus - nii ilus, et ümbruskonna kitsikuses elavad mesilaspered otsustasid rändama minna.

Üks neist tuli meie Mõraoja leppade kõrgetesse latvadesse, teise püüdis kinni naabrimees.

Mesilasperedega on aga nii, et see süütab igas inimeses, kes korragi mesilassülemi kinni püüdnud, tohutu jahikire. See väike sumisev kambake tuleb kinni püüda. Sest inimese arvates ei saa nad ise looduses hakkama. „Itaallased“ ilmselt ei saagi, nad on aretatud nii, et meie külma talve nad ilma mesiniku abita üle ei elaks.

Nii läksin minagi peale õppetöö lõppu mesilasperet otsima, ehk on nad veel kusagil metsaveerel lilleaasa keskel.

Paraku ei kandnud mu otsimistöö vilja, sest sääsed undasid nii kõvasti, et maharahunenud mesilassülemi sumisemist sellest üle ei kostakski.

Aga ses imeilusas õhtus oli asju. Oli rinnuni hein, mille õitsvatest peadest praegu iga pisemagi puudutuse või tuuleiili ajal lendab välja pahvakas õietolmu.

Sedasama, mis inimeste silmad praegu vett jooksma paneb või hääle kähedaks teeb. Ja heinanohus nohisema. Aga selle heina sees on valmidusest pakatavad metsmaasikad, mis sellesama heinakõrre otsa korjatuna ülimaitsvad on.

Ja on ööviiulid, meie poolepõlve-pikkused orhideed, millele lumivalged õied ja võrratu lõhn. Nii hurmav, et võid sellesse lõhna ära uppuda.

Ja linnulaul. Ritsiklinnu sirin ja käo lakkamatu kukkumine.

Ja kui päike õrnpunasena silmapiiri taha vajub, siis on selles öös jaaniussid. Just selline öösoe neile meeldib, selline, mis inimesigi jalutama kutsub.

Ei meeldi neile linnatulukeste kuma, see ajab isased mardikakujulised jaaniussid peast segi. Nad ei leia seda vaevu-vaevu vilkuvat neoonrohelist emast jaaniussi üles. Tõepoolest jaaniussi, emase keha on lai ja lapik ning lülilise ussi moodi. Sellele helendavale lülilisele lennuväljale isane tiibadega mardikas maandubki.

Ja neid leiab ka vaid paikadest, kus nad ikka ja alati on olnud, enamasti põõsaste või sõnajalgade lähedalt, kusagilt, kus ka piisavalt niiske, et nende vastsete toit – teod, seal ringi liiguks.

Jaaniussi saab hellalt pihku võtta ja ta helendab edasi, kui te teda just ei mulju. Ja see pilt on erakordne meie põhjamaise looduse keskel.

Tüdrukutele meeldib neid juustesse panna ja sest eks nad LED-tulukestena meelita jaaniööl ligi ka poisse.

Aga kui tahate, et ka järgmisel jaaniööl sellise sõnajalaõie leiate, siis pange need jaaniusside soo jätkajad ikka varsti maha. Et nende unelmate mees neid leiaks.

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.