Aprilli esimene pool kujunes mõnusalt kevadiseks: sinililled on kõikjal õitsema hakanud ja siin-seal ka esimesed võsaülased. Aprilli alguse linnud on samuti kõik kenasti kohal. Hallrästad ja kaelustuvid hakkasid pärale jõudma kohe, kui ilmad märtsi viimasel nädalal soojemaks läksid. Ülejäänud lähimaarändurid saabusid massiliselt aprilli esimese nädala jooksul. Eriti sarnaselt levisid üle maa linavästrik ja punarind. Valge-toonekure saabumine kestab veel edasi – tundub, et vähemalt Põhja-Eesti on neist veel üpris tühi.

Aprillikuu teises pooles saabujatest on pärale jõudnud vaid need kõige hulljulgemad ja riskialtimad isendid: esimesed lepalinnud ja must-kärbsenäpid, salu-lehelinnud ja suitsupääsukesed. Ülejäänud 99,9% ootavad parasjagu oma võimalust Vahemere ümbruses. Linnupõuda meil praegu siiski pole, sest põllud on hanesid-laglesid täis (hanede-laglede määramisest oli juttu eelmises uudiskirjas).

Soojade ja niiskete öödega hakkasid liikuma konnad ja vesilikud – ikka oma talvekorterist kudemistiikide poole. Kahepaiksete määramisel on kindlasti suureks abiks Eesti kahepaiksete välimääraja, aga paar põhilist näpunäidet annaksin siiski.

Kärnkonnad kudemisrändel

Harilikku kärnkonna on kõige lihtsam ära tunda: üleni ühtlaselt tumepruun ja „krobelise“ nahaga.

Rohu- ja rabakonnad on enamasti tume- või helepruunid, rohelised, kollakad, hallid, rabakonnad isegi sinised. Välimuse järgi määramiseks tuleb nad õrnalt kinni püüda ja vaadata kõhtu ja rindmikku: rohukonna rindmikku katab tume laiguline marmorjas muster. Seevastu hele, ühevärviline kõhualune viitab rabakonnale.

Kesk- ja Lõuna-Eestis võib esineda ka muidu pisikest, aga suurte punnis silmadega mudakonna ning roheliste konnade hulka kuuluvaid tiigi- ja veekonni. Rohelised konnad ilmuvad välja alles maikuus ja nende eristamine välimuse järgi on omavahelise ristumise tõttu üpris lootusetu ettevõtmine, aga määraja abil ehk siiski võimalik.

Hääle järgi määramine on märksa lihtsam: kärnkonn kvooksub, rohukonn koriseb, rabakonn mulksub, mudakonn kolksutab ning tiigi- ja veekonn teevad naljakaid kägisevaid-kvääksuvaid häälitsusi (kuula ka: loodusheli.ee). Kudupallid aprillikuus viitavad pruunidele konnadele ja maikuus rohelistele konnadele. Kudunöörid on aga kärnkonnale iseloomulik.

Tähnik- ja harivesilik häält ei tee. Kui nendega kuival maal kohtute, siis proovige silmitseda nende koonu: tähnikvesilikul on kolm pikivagu koonul, mis harivesilikul puudub. Teised tunnused leiab samuti määrajast!
 
Head hane- ja konnamääramist!
Meelis Uustal, aialinnupäeviku koordinaator
aed@eoy.ee