Juulikuisesse loodusesse on ilmunud palju mõnusaid tegelasi, kelle tegutsemist me vaid üürikese aja jälgida saame.

Ühed uhkemad tegelased on hetkel liblikad, kelle tiivasirutus parasjagu lillale äiatari õiele ära mahub. Äiatar on see lilleõis, mis meenutab natuke karvast lillat nööpi. Vanarahvas ongi teda “vanapagana püksinööbiks” kutsunud.

Aga see liblikas, kes äiatari õitelt nestet käib limpsimas on verikireslane. Temas on olemas Lumivalgukese kolmest uhkest värvist kaks – aasa-kireslase viis täppi esitiibadel on kui punased veretilgad ja kogu muu liblika värvus must kui eebenipuu.

Sellise veidi anarhistliku värvigammaga jääb see liblikas meile hästi silma. Ja mitte ainult inimesele, vaid ka lindudele. Ometi ei taha linnud tema allaneelamisest isegi mõelda, sest liblikas on erakordselt vastiku maitsega. Inimene võib teda vabalt pihku võtta, aga piisab linnul teda natuke nokaga pigistada, kui “plirtsti” pritsitakse neile nokavahele ka vastik ja veidi mürgine tilgakene, mida mitmedki putukad oma vaenlasele üllatusena kingivad.

Hoopis põneva asja sain aga nende ilusate punamustade liblikate kohta teada putukateadlaselt Urmas Tarteselt, nimelt on verikireslased, keda on Eestis mitu liiki hoopiski oma olemuselt ja välimuselt ööliblikad. Seda võime ju tõesti ka välimuse järgi oletada. Kui päeval lendavad päevaliblikad panevad tiivad lillele maandudes korralikult selja peale kokku, siis verikireslase tiivad on maandudes üksteise peal nagu katusekivid. Just nii nagu enamusel ööliblikatel.

Aga lindude eest öövarju pole verikireslasel tarvidust põgeneda, selleks on neil vastiku maitsega stressitilgake ja eelkõige hästi meeldejääv hoiatusvärvus. Nii et nad võivad rahulikult keset päeva kõige kaunimatel õitel patseerida.

Vaata, kas leiad kuivadelt heinamaadelt need ilusad liblikad üles? Tõenäoliselt võib neid sel nädalal näha ka kahekesi, loomas uut verikireslaste põlvkonda.

Ja veel, kas märkasite, et  rohutirtsud hakkasid sel aastal laulma kuu aega varem, enamasti juhtub see juuli keskpaigas – karusepäeval.