ETTEVAATUST: video võib olla väga häiriv. Kevadest saati loodusesõprade sotsiaalmeedias liikunud kaadreid Taani ainsast emahundist, kes meie silme ees elu kaotab, kommenteerib hundiuurija Laura Kiiroja.

Taani hundipopulatsioon hävitati juba 16. sajandil, kuid hiljem sattusid riiki veel mõned üksikud Saksamaalt tulnud hundid. Seda taanlased ei lubanud ning viimane hunt lasti maha 1813. aastal. Tollest ajast on Taani olnud täielikult hunditu maa.

Nüüd, kus hundid on Euroopa Liidus juba mõnda aega kaitse all olnud, on nende populatsioon tasapisi taastumas. Kui Venemaa, Ukraina ja Valgevene välja arvata, on huntide arvukus Euroopa mandriosas üle 12 000. Kinnitust meie looduskaitseliste pingutuste efektiivsuse osas lisab fakt, et viimaste aastate jooksul on üksikuid hunte nähtud ka riikides, kuhu hundid pole juba paar sajandit oma käppa tõstnud – Holland, Luksemburg, Belgia ning Taani.

2012. aasta novembrikuus nähti 199 aasta jooksul esimest korda Taanis hunti. Surnud hunti. Tegu oli 3,5-aastase Saksamaalt migreerunud isasloomaga. Hiljem on DNA analüüside kaudu tõestust leidnud veel kolme isase hundi kohalolu Taani Kuningriigis – kõik olid Saksamaalt kohale rännanud noored hundid, kes vanemate karjast olid lahkunud, et leida vaba territoorium, kus omaenese pere rajada.

Selleks, et rääkida stabiilse asurkonna võimalusest, on aga vaja ka emaslooma. Teadlaste ja hundisõprade rõõmuks avastati 2017. aasta veebruaris, et viimaks on Taani rännanud ka emane hunt. DNA analüüside kohaselt oli ettevõtlik hundipreili seljatanud 500 km pikkuse teekonna Saksamaalt Taani. Tulemus oli vaeva väärt, sest sügisel tõestasid rajakaamerate videod, et ühe isase hundi oli ta endale ka partneriks valinud.

Lootused kutsikate saamiseks olid kõrgel. Pesakonda eeldati sellel või järgmisel kevadel... kutsikad jäid aga sündimata.

2018. aasta aprilli keskel hukkus kaua oodatud emahunt illegaalse küttimise läbi. Pargitud autost hunti tulistanud 66-aastase jahimehe õnnetuseks jäi kogu intsident juhusliku loodusvaatleja kaamera ette, mistõttu süüdlasepoolne kuriteo eitamine ei olnud vettpidav.

Taanis, nagu igas muus riigis, on debatt huntide üle pigem väärtuspõhine kui konkreetsete probleemidega seonduv. On inimesi, kes hindavad kõrgelt looduslikku mitmekesisust ning soovivad oma kodumaa metsadesse suurkiskjaid. Kuid on ka neid, kelle jaoks hundid on nuhtluseks ja võimalikuks ohuallikaks ning kes seetõttu usuvad, et huntidele nende kodumaal kohta ei ole. 

Antud juhul on aga teadlastel video abil olnud lihtne tõestada, et tegu oli täiesti vastuvõetamatu tapmisega, kuna loom ei näidanud ühtegi märki agressiivsusest ega kujutanud mingil moel inimesele ohtu. Hundi käitumisest võis näha kombinatsiooni ettevaatlikkusest ja uudishimust. Hunt ei olnud ka varasemalt olnud “probleemne”. Üksikuid lammaste murdmisi Taani hundid küll korda saatsid, kuid seda siiski vähe – uuringud näitasid, et 65-st lammaste murdmise juhtumist, milles hunte süüdistati, olid hundid süüdlaseks vaid 15 korral. Seega peale konkreetse jahimehe pimeda viha huntide vastu ei tundu olevat ühtegi loogilist põhjust, miks Taani ainus emahunt maha lasti.

Püsiva hundipopulatsiooni võimalikkus Taanis sõltub sellest, kas inimesed neid aktsepteerivad. Millegipärast on Lõuna-Euroopa riigid olnud huntide naasemise osas enamasti avatuma meelega kui Põhja-Euroopa riigid. Looduse poolest on Taani huntidele suurepäraseks koduks. Kohalikud bioloogid näevad Taani faunat ja floorat muutumas ning seda positiivses suunas: eelduste kohaselt suureneb tulevikus lindude arv 20% ning imetajate arv 50%. Hunti peetakse seejuures Taani looduse rikastumisel üheks võtmeliigiks. Loodame, et see stsenaarium muutub ka reaalsuseks.

Laura Kiiroja