Öö vastu neljapäeva, 2. maid, oli linnulauluraadios tõeliselt tegevusrohke.

Jätkus juba mitmendat ööd väldanud hanede ränne. Järvelt oli kogu öö kosta tuttpüttide karedaid häälitsusi, aga ka vihitajaid, kes on aastaid mikrofoni läheduses  pesitsenud.

Karvasjalg-kakk ( www.loodusemees.ee )

Minu jaoks oli aga „pärliks“ kakkude omavaheline debatt. Sellest võtsid osa lausa kolme liigi esindajad: kodukakk, värbkakk ja uue tulijana karvasjalg-kakk.

Tundus, et kodukakku pisike värbkakk väga ei häirinud, küll aga karvasjalg-kakk. Karvasjalg-kakule oli kõige järjekindlam häälitseja. Kas sellepärast, et tema hääl  oli kõige nõrgem?

Soku haukumine, kolmes kohas haukuvad rebased, kärnkonna vaikne krooksumine - kõik see andis ööle erakordse helitausta, mida ise looduses viibides palja kõrvaga naljalt ei kuule. Inimese kohalolu on selleks piisavalt häiriv, et lähedal toimetavad  öised tegutsejad ettevaatlikult vaikiksid. Näiteks hiired, kelle häälitsused tundlik mikrofon kenasti meieni toob.