Veidi talvisema olemisega ilmad muudavad värskel, õhukesel lumekihil leevikesed meile kenasti nähtavaks.

 

Avaneb üpris tavaline vaatepilt, et punakuueline leevikeseisand valvab toidumaja kõrval või all, et „emand“ saaks segamatult toituda ning alles seejärel saabub „härrasmehe“ päevalilleseemnete nokitsemise järjekord. Paarike tegutseb rahumeeli, isegi meelsamini maapinnalt pudisenud seemneid otsides, kui võisteldes teiste värvulistega koha eest toidulaual. Peki või rasvapallide vastu leevikesed huvi ei tunne.

 

Inimesi usaldavaid linde võime näha koduaia õunapuudel, sirelipõõsastel, samuti vahtra-, saare- ning pihlapuudel. Söödavaid seemneid leiab kõrgekasvulistelt umbrohtudelt: oblikatelt, pujudelt…

 

Talvisel ajal võime trehvata leevikesi väikestes salkades, tegutsetakse nii kultuurmaastikes, kui lahtiste veekogude läheduses. Arvukuse kõigub aasati, aga hinnanguliselt talvitub meil mõnisada tuhat lindu.

 

Vanalindudel hakkab silma must pea, mis heas valguses paistab sinaka, metalse läikega. Musti tiibu ilmestavad hästimärgatavad, laiad vesihallid vöödid, seda nii istuval linnul, kui lennupildis. Päranipuala on säravalt valge.

 

 

Tuntult leevikesepunased on ainult isaslinnu põsed, rind ning kurgualune. Emaslinnud ongi kröömike pisemad, põsed ja rind roosakaspruunid, hallikirju seljasulestik roosaka varjundiga, kusjuures isaslinnu seljasulestik paistab sutsu tumedamana.

 

Kuidas noorlinde ära tunda? Nemad sarnanevad emaslindudega, aga neil ei ole peasulestik veel musta värvi, alles pruunikas. Silmavärv ning jalad kõigil leevikestel pruunid, nokk must ja tugev. Pontsakate värvuliste kehapikkus algab viieteistkümnest sentimeetrist, suuremad isaslinnud võivad kaaluda pea nelikümmend grammi, aga pisemad veerandi võrra vähem.

 

 

Leevikeste vaatlused: LINK