Tänapäeval, kui põllumajandusel enamuse inimeste elus kohta ei ole, on ka lillenimede meeldejätmine keerulisem.

Võtame või praegu õitseva kesalille, mis pealtnäha näeb välja nagu teekummel, mida põletikuteena kasutame, aga erinevalt teekummelist avastame tema õie pikuti lõhkilõikamisel, et õis ei ole seest tühi nagu eriliselt lõhnaval teekummelil. Või on ta natuke sasipusase härjasilma moodi. Ühesõnaga „karikakar“. Aga erinevalt meie pärjapunumise karikakardest – härjasilmadest - on tema õitsemise aeg peamiselt just juulis, kui vanarahvas hakkas kesa kündma. Senini sai see lillede meri kasvada kasvukordade vahel sööti jäetud põllul.

Ädalalill ( www.loodusemees.ee )

Aga põllutöödega on seotud veel üks praegu õitsema hakkav valgeõieline lilleke – ädalalill. Õitseb ta kuni septembrini välja, ikka neis paikades, kus hein juba kord niidetud ja nüüd noor rohi – ädal - kasvama hakkab.

Ädalalill on ädalas peaaegu märkamatu, väike sentimeetrise läbimõõduga viietine, veidi murakaõit meenutav lilleke, mis kämblapikkuse peenikese varre otsas sumisejaid meelitab. Lehti me peaaegu ei näe, need on tiheda lehekodarikuna vastu maad litsutud.

Õis on aga imeilus, valged kroonlehed läbipaistvate soontega, roosa emakas õiepõhjas avali ja ümbritsetud eriilmelistest tolmukatest.

Aga vanarahvas pidas seda kaunist õit kurjajuureks, miks peale jaagupipäeva, 25. juulit enam heina niita ei saa.

Ennevanasti olevat heinaniitmine olnud lihtsam, niida lopsakat heina sügiseni. Inimesed aga läksid ahneks ja hakkasid üha enam loomi pidama ning neile talveheina varuma. Nii palju, et heinataimedel enam seemned küpseda ei saanud. Seda läksid taimed üheskoos Vanataadile kaebama. Saadetigi siis appi uus imekena pika traatja varrega, valge õiega lilleke, kel nimeks raudnael ehk ädallill, mis vikatitera ainsa hoobiga nüris.

Sest saadik on ädalalille õidepuhkemine põllumeestele märgiks, et heinaniitmise aeg läbi.