Tänavune putuka-aasta on kummaline. Herilasi lihtsalt pole. Pole juba teist aastat ja seda kummalisem on lehest lugeda, et rulluisumaratonil Tartus tuli nii mõnelegi osalisele arstiabi anda, sest nad said herilastelt nõelata! Ju oli kuskil üks maaherilaste pesa. Ometi on nii, et võid terve suure potitäie moosiõunu rõdul ära puhastada, enne kui kaks õnnetut herilast asja uudistama tulevad.

Pigem tulevad mesilased magusa vastu huvi tundma, sest õietoit on otsas.

Ja sääski peaaegu pole, aga parmud lendavad veel ringi. Pärtlipäev, 24. augustil on juba mägede taga, aga õues on ikka veel parme. Vanarahva tarkus kõneleb, et parmud kaovad pärtlipäevast, sääsed mihklipäevast. Sääsk ütlevat parmule: “Sina, pask, pärtlini, mina mees mihklini.”

Foto VikipeediA

 

Hispaania teetigu ehk lusitaania teetigu        Arion vulgaris

 

Aga putukailmast võib leida juba eksootlisemaid tüüpegi -raagritsikaid, kes soojamaa-asukad. Loodame, et üksikud leitud eksemplarid on siiski kaubakastidega kaasatulnud või kellegi kodusest kasvandusest plehku pannud, aga maailm on globaliseerumistuhinas peast segi läinud. Hispaania teetigusid on taimede istutamisega juba levinud kõikjale Tallinna ja Tartu ümbrusesse ja šaakal on jõudnud Soome.

Aga sooja me ju naudime. Külmavõitu juuli pani meid soojust taga igatsema. Uduste hommikute järel siravas päikeses on hakanud uuesti õitsema päikesesõltlastest metsmaasikad ja võililledki.

Ainult linnud tajuvad sügise ruttu. Pääsukesed, kuldnokad ja kiivitajad on suurtes parvedes. Kurvitsate ränne on rannavallidel täies hoos. Nädala keskel Kuusalu kandis Pedassaarel matkates kuulsin, kuidas pöialpoiste sidinas on juba rännunoote. Rähnid ruttavad lõuna poole ja rannas olevat juba tükk aega õhus kuulda hanede rändekaagatusi.

Inimesedki on rändamas. Lapsed kooli. Vanemad seenile. Seenevalik on veel väike, ainult Kesk-Eestis olevat kuhjadena haavapuravikke, Võrumaal saab alles taskutäie. Suvised kolm suuremat põualainet on metsa jätnud ohtralt päikesekuivatatud kukeseeni. Aga metsa all on punastamas ka juba esimesed kärbseseened. Sotsiaalmeediast vaatab tänavu vastu eriti ohtralt hiidmune, mida nii- ja naamoodi šnitlsiks praetakse.

Pohlaaeg on täies hoos, siiski on ka pohli tänavu paiguti. Lodjapuud punetavad ja lodjapuu- ning ja pihlakamarju on tänavu erakordselt palju.

Aga pähklite ja jõhvikate korjamiseks on veel vara. Nädal või paar tasuks kannatada.

Praegu korjatud sarapuupähklite tuumad on veel väikesed ja jõuluks on neist kolm neljandikku hallitama läinud.

Jõhvikamarjad on peaaegu valmis ainult koduaia peenral. Aga rabas on nad veel toored, kui marja katki hammustate, siis näete, et seemned on sees alles kollased, mitte pruunid. Ei maksa lasta end eksitada päikesepoolsest tumepunasest küljest. Sellised marjad on kibedamad, vähema hapete ja vitamiinide hulgaga nagu poes müüdavad rohumaitselised toorelt varutud poola õunad.

Ja veel, kuigi poes on nüüd kõikjal müüa marjakombaine, neid suure kammi moodi asju, siis nendega korjates võite oma jõhvikapaiga rikkuda lootusetult, üleskistud väädid koos järgmise aasta pungadega külmuvad lumeta jaanuarikülmade ajal. Hoiame oma marjapaiku.

Aga mis mind kõige enam sotsiaalmeedias nähtust üllatab, on see, et marjule ja seenile minnakse aiakäruga. Nagu ostukeskusesse. Läbi aegade on olnud kombeks korjata marju ja seeni niipalju, kui seljas koju tuua jõuad, nii jätkub neid ka teistele inimestele ja metsloomadele. Vanarahval oli kombeks rääkida lugusid sellest, kuidas ahnete inimeste saak kodus põdrapabulateks muutus.