Jõhvikas

Postitas Looduskalender - L, 21.09.2019 - 09.09
Autorid

Kirjutas, pildistas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Image
Jõhvikad
Sisu

Teisipäeval käisin jõhvikal. See on igasügisene riitus.

Aga suur oli minu üllatus, kui soolagedale jõudes oli see küll ilusaid helepunaseid marju täis, aga nende teine külg oli veel üsna roheline.

Jõhvikate valmimise ajaks peetakse septembri teist nädalavahetust ja enamasti see nii ongi. Aga tänavu mitte. Paljud ütlevad, et mis sellest, et viid marja koju ja küll ta järelvalmib. Ilmselt valmibki, aga marjades ei ole seda mahlasust ja magusust.

Mina korjan jõhvikaid soos just maitse järgi. Mõni väga suur mari võib olla ka ilus tumepunane, aga täiesti mõru. Ja on tulihapusid marju, mis näo krimpsu tõmbavad. Aga on täiesti magusaid pohlamaitselisi marju. Helepunane värv ei tähenda muideks sugugi, et mari on toores, toores on rohekasvalge küljega mari.

Nii et kui endale marju korjata, siis tasub korjamisel ikka marju maitsta ka.

Küsite nüüd, et kuidas ma kogu aeg maitsen, nii ei saa ju korvi midagi. Aga jõhvikas on meie elu selle koha pealt lihtsaks teinud. Kui vaatate samblale, siis ühesuguse kuju, suuruse ja värviga jõhvikamarjad kasvavad suurte laikudena. Kusagil tuleb selge piir  - helepunased pirnikujulised marjad asenduvad tumepunaste lapikutega.

Jõhvikas on siinkohal marjamaitsja elu lihtsaks teinud. Kui aastakümneid tagasi on üks jõhvikaseeme linnukõhust välja pudisenud ja kasvama hakanud, siis võib ta roomav ja harunev vars aja jooksul samblapinnal kasvada kuni poole kilomeetri pikkuseks ja keegi ei tea õieti, kust ta algas, aga marjad on sel taimel kõik ühesugused.

Vanarahvas arvab aga jõhvika sündimise lugu veidi teisiti: “Ennevanasti läinud mees hobusega soo äärest heinu tooma. Päev aga kaldunud õhtusse ja ta jäi kuuse alla öörahule. Suur oli tema ehmatus, kui hommikul leidis kammitsasse pandud hobuse võsavillemite poolt maha murtuna. Ta kaebas ülekohut Vanataadile ja see keelas huntidel ilma loata loomade murdmise. Lohutuseks õnnetule mehele aga lõi Taevaisa soo peale verepiiskadena punased marjad jõhvpeente varte otsas, mida rahvas jõhvikateks kutsuma hakkas.”

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.