Uuring: pool sajandit kaitstud põlismetsad päästavad poropooriku

Postitas Looduskalender - T, 24.09.2019 - 12.12
Autorid

Tartu Ülikool, Looduskaitsebioloogia töörühm

Pildistas Urmas Ojango

Image
Poropuravik
Sisu

Poropoorik

 

Poropoorik       Amylocystis lapponica

 

Poropoorik on Euroopas haruldane ja Eestis I kategooria kaitsealune seeneliik, mida 20. sajandil tunti meil vaid ühest leiukohast. Vastne uuring toob aga häid uudiseid: viimasel aastakümnel on poropooriku levik laienenud senisest leiukohast teistessegi kaua kaitstud põlismetsadesse. See viitab, et Eesti metsade kaitsmise pingutus hakkab end ära tasuma.

Ohustatud liikidele pühendatud teadusajakirjas Oryx avaldatud uuringus näitavad Tartu teadlased poropooriku (Amylocystis lapponica) levila laienemist ja kriitilise seisundi leevenemist Eestis. Tegu on tundliku põlismetsaseenega, keda väljaspool Fennoskandiat teati Euroopas vaid üksikutest ürgmetsadest, nagu Bialowieza Poolas, Boubinsky Prales Tšehhimaal ja Järvselja Eestis. Selliste liikide tulevik paistab üldiselt tume: vaatamata pingutustele luua toimivaid metsakaitsealade võrgustikke, on vähe tõendeid sellest, et kord üksikutesse pelgupaikadesse taandunud põlismetsaliigid taas laiemalt levima võiksid hakata.

Poropooriku näol on nüüd Eestist üks esimesi põlismetsaliikide lootuskiiri. Uuringu juhtautor, TÜ teadur Kadri Runnel selgitab, et kõigepealt hakkasid tulema vaatlused, mis kinnitasid poropooriku levimist Muraka ja Alam-Pedja kaitsealadele ja Karulasse. Seejärel nihkus levikupiir veelgi lääne poole. „Eelmisel aastal avastasime ise uue leiukoha Soomaalt, lisaks tuli häid uudiseid Lääne-Virumaalt. Siinkohal tänu teravsilmsetele harrastusmükoloogidele ja välismaa seeneuurijatele, kes on aidanud poropooriku levikupilti kokku panna. Ilma nendeta oleks meie teadmised palju lünklikumad.“

Kõik poropooriku uued leiukohad asuvad Eesti esinduslikes viljakate kasvukohtade põlismetsades, kust vähemalt poole sajandi jooksul pole isegi surnud puid eemaldatud. Niisiis tähendab põlismetsaelustiku taastamine tõelist „tulevikuprojekti“, mille põhitulemused ilmutavad end alles paari inimpõlve pärast. Küsimus on selles, kas looduskaitsjatel ja poliitikutel on ettenägelikkust juba praegu luua piisavalt suuri ja kvaliteetseid kaitsealade võrgustikke.

Link rahvusvahelisele blogipostitusele: LINK

Link originaalartiklile: LINK

Lisainfo:

Kadri Runnel, Tartu Ülikool, Looduskaitsebioloogia töörühm

55981306

kadri.runnel@ut.ee

TÜ Looduskaitsebioloogia töörühma peamiseks eesmärgiks on selgitada ja prognoosida elurikkuse seisundit ja erinevate ökosüsteemide toimimist tänapäevase inimmõju tingimustes; ning arendada ökosüsteemide teadmispõhist kaitset ja säästvat majandamist nii Eestis kui laiemalt.

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.