Teisipäeva hommikul läksid luiged, läksid valjult luigates kõrgel metsa kohal. Ja paari tunni pärast oli lumi Tartus maas.

Iga kord, kui Eestis teeb tormi ja vool ära läheb ja järgmisel päeval lahkuvate laululuikede häält kuulen, tuleb mulle meelde 15 aasta tagune elu Peipsi ääres.

Kolisime tollal koos Mikk Sarvega Vilusi külla, algul polnud meil läbitilkuva katusega majakeses vett ega WCd ja voolgi kõikus iga ägedama Kodavere tuulega.

Aga just sel sügisesel ajal oli selles elus midagi imelist. Mäletan, et kui öösel oli vaja kempsu minna, siis ilma ukseta välikempsus istudes nägin, kuidas kogu õu oli hallast ja täiskuuvalgusest kuni järveni hõbedane. Ja käis seal järve ääres siis hiilimas rebane või ärevus, aga see hõbedane maailm täitus korraga kurbliku ja südame salasopini ulatuva luigelauluga.

Hiljem, WC valmise järel, me enam öiseid luigekontserte kuulamas ei käinud. Aga see on midagi erilist. Laululuiki oli toona rannas ikka paarsada ühes väikeluikedega. Väikeluiged hauguvad, aga laululuiged luiguvad, nii on neil kollanokalistel kõige lihtsam vahet teha.

Ka meil praegu kõikjal levinud kühmnokk-luik teeb siiski vee peal veidi kummalist häält, aga kaugele see ei kosta ja ammugi ei kuule me tema häält lennul.

Olen näinud laululuikesid pesal istumas kaugel ürgrohelise tundrajärve kaldal, sealt kaugelt need järvelinnud meile sügisel tulevad. Aga oli aeg, kus soomlased oma rahvuslinnu peaaegu olematuks paugutasid. Ainult tugev veenmistöö, rahvuslinnuks valimine ja maailma ühele ilusamale rahatähele - Soome 100-margasele kandmine, on nende arvukuse tõstnud taas 7000 paarini.

Ja ega ka eestlased luikede küttimisel puhtad poisid ole. Haljalas olevat üle saja aasta tagasi olnud koguni luigenahast torupill. Kuigi sellel olevat küljes olnud ka punane nokk – seega ehk kusagilt mõisatiigilt püütud kühmnokk-luik.

Aga alguse juurde tagasi tulles – vanarahvas ennustas kõrgelt lahkuvate luikede järgi külma talve…