Rohurohelise aeg hakkab selleks aastaks otsa saama. Kord on rohelisel lumekuhi peal, küll vihm halastamatult peksmas.

Selliste ilmaga ei suuda enamus taimi iseendaks jääda ja ammugi oma soo jätkamise peale mõelda. Ometi on üks taimeke, kes praegugi oma kollast südant ja valgeid udusulgi külma novembripäikese poole sirutada püüab.

See on kesalill. Tõesti, see taimeke võib õitseda veel lume alt tulnuna, aga ta on ka kevadel esimestel lumesulamislaikudel õieehtes. Niivõrd kiire on tal järglaste saamisega. Pole kindel, kas kõik praegu õitsevad seemned valmis saavad, aga vähemalt taim püüab.

Kesalille nimigi ütleb, et ta on pärit uudismaadelt, kus võrreldes teistega tuleb kasvamisega kiirustada. Kündmata ja puhkama jäetud põllumaa kasvatab kiiresti kesalille kuni rinnuni ulatuva varrepusa, millel justkui tilli lehed. Aga neil ei ole kummeli lõhna, nagu välimuse järgi arvata võiks. Samuti ei ole kummelilõhna tema kummelisarnastel õitel, kesalille õisikupõhi pole ka tühi nagu kummelil. Ja kuigi paljud teda järjekindlalt karikakraks nimetavad, pole ta ka päris karikakar ega ka härjasilm, millega karikakramängu armastatakse mängida. Tõsi, kesalillega saab ka armastab-ei armasta lugeda, aga tema õied on härjasilmast tublisti väiksemad.

Kesalill on üks selline taim, mille kohta võiks inimese seisukohast öelda – mõttetu taim. Teda ei armasta eriti vänge lõhna pärast süüa loomad ja rahvapärimuses on tal vaid üks kasutusviis – kesalille kasutati roosi ravil.

Kuigi, jah, praegu moodi läinud linnade haljastamine kodumaiste taimedega saaks tema näol ilusa ja hästi paljuneva kompanjoni. Kesalilleõieline murulapp oleks ilus isegi siis, kui see rinnuni võtaks kasvada.