Kanadas, Briti Columbia provintsis, kaugel teiste huntide territooriumist elab väikesel saarestikul üksildane hunt. Kriimsilm elab seal juba aastast 2012 – täpselt nii kaua on tema elu dokumenteerinud kohalik loodusfotograaf Cheryl Alexander, kes andis hundile nimeks Takaya.
Cherylit intrigeerisid mitmed küsimused Takaya valikute kohta. Miks võttis ta ette niivõrd keerulise rännaku läbi linna ja üle ookeanihoovuste ning valis koduks saarekese, kus pole ei liigikaaslasi, regulaarset ligipääsu mageveele ega huntidele meelepäraseid suuri saakloomi, nagu metskits või vapiti?
Esimesel kohtumisel kuulis Cheryl hundi pikka ja leinavat ulgu. Teisel kohtumisel jõudis Cheryl Takayale lähemale ning sai kogeda seda, millest on kirjutatud raamatutes – võimsat tunnet, mis valdab inimest hundile silma vaadates. Nendest kahest esimesest kogemusest kasvas tänaseks juba 7 aastat kestnud inimese ja hundi vaheline suhe. Lisaks sellele, et tegu on väikese territooriumiga, on Cheryli vaatlusi lihtsustanud Takaya usaldus. Hunt ei taju teda ohuna, vaid aktsepteerib naise kohalolu.Kuigi küsimusi Cherylil veel jätkub, on ta Takaya elu kohta üht-teist põnevat teada saanud. Näiteks on Takayal saarestikul lemmikkohad. Samuti naudib ta päikesetõuse – Cheryl on tihti näinud hunti paikades, kus on päikesetõusule hea vaade.
Takaya on saarestikul ellujäämiseks kohandanud ka oma toidusedelit ning toitub peaasjalikult veelise eluviisiga imetajatest, sh hüljes ja saarmas. Muidugi armastab ta ka kalu – eriliseks lemmikuks on võikala. Niisuguste saakloomade jahtimist pidi Takaya iseseisvalt õppima. Cheryl arvab, et suurt rolli mängis siin teiste kiskjate jälgimine ning jäljendamine.
Cheryl kirjeldabki üksikuid hunte kui maailmaavastajaid ja riskivõtjaid. Takaya tõesti kompab oma liigi võimete piire, olles tunnistuseks huntide tugevusele, ellujäämisoskusele, paindlikkusele ning järjekindlusele.Siiski kuuleb Takayat sageli üksildaselt ulgumas, justkui omasugustega kontakti otsimas. Paratamatult poeb hinge kahtlus, et ta igatseb kaaslase järele. Sotsiaalsele loomale on üksik elu raske ka siis, kui igapäevaste toimetustega saadakse iseseisvalt hakkama. Eks nii ole ju ka inimestel.
Takayast on valminud dokumentaalfilm, millele pääseb ligi siin: https://www.cbc.ca/
Cherylit ja Takayat saab jälgida ka Instagramis: https://www.instagram.com/
Laura Kiiroja
Fotod: Cheryl Alexander
Allikas: CBC
Algartikkel: https://www.cbc.
