Mänsak      Nucifraga caryocatactes      

Septembrikuul andsid käredalt rämedahäälsed mänsakud endist sarapikes märku, koguti omale talvevarusid – pähkleid tänavu jagus. Oma nokaaluse loti sisse korjas lind omale kümmekond sarapuupähklit ja tõttas neid ümbruskonda peitma, et umbes veerand tunni pärast olla tagasi ja nii kordus see kogu päeva vältel. Varusid peidetakse maapinnal samblavaiba sisse, kui läheduses sellist leiab.

Sügisese ajal ongi häälekad mänsakud kõige nähtavamad, aga suvisel pesitsusajal toimetatakse kuusikutes üpris vaikselt ja peiduliselt.

Poleks ju vaja talvevarudega tegeleda, kui äraränne ees seisab. Meie mänsakud ongi paigalinnud, kes jäävad talvituma sinna, kuhu oma sügisega kogutud talvevarud peitnud ja neid võib talvituma jääda mõnekümne tuhande ringis üle eesti. Vähemal arvul võib neid talveks jääda, kui tammetõrude ja sarapuupähklite saak peaks olema väga kasin.

Pasknäärist veidi pisem vareslane. Mänsaku mõlemad sugupooled on sarnase pruuni sulestikuga, mida kirjavad valged tähnid. Kukal tumepruun nagu ka laiad tiivad, mis sinaka metalse läikega. Heledat sulestikku näeme saba- ja tiivaalustel ning suht lühikesel sabal valget sabatippu. Silma hakkab must tugev ja suur nokk ning sama värvi on ka jalad. Linnud käituvad üpris julgelt talvisel ajal.

Mänsakute talitoiduks on lisaks talvevarudele nii kuuse-, kui männikäbide seemned, aga praeguste ilmadega leitakse metsast veel igasugu muud söödavat.

Mänsakute vaatlused: LINK