Suur osa minu lapsepõlvest on möödunud soodes ja turbaväljadel.

Paikades, kus vanemad üritasid ammendatud freesturbaväljadel panna kasvama jõhvikaid. Taastades kümnekonna aastaga jõhvikasoo, panid selle käigus kasvama ka ülejäänud loomuliku sootaimestiku. Enamus neist soodest on praegu tavalise soo nägu. Sestap paneb mind imestama praegune soode taastamise kampaania, kus põhikatsealadeks on meie looduskaunid matkaradadega paigad Nigula rabas, Rongu rabas ja Viru rabas.

 

Rabamännid ( www.loodusemees.ee )

Esimeses kahes on mütanud mu esivanemad kümmekond inimpõlve ja loonud koosluse, mis meile arusaadav, kus rabade ümber ilusad suured soometsad ja raba keskel uhkete mütsakutena peaksid. Kardan, et veel minu silmad näevad seda, kuidas võimas Salupeaksi turritab kuivanud puudega nagu Lagundpeaksi kunagi.

On asju, mille tagasipööramine pole eriti arukas. Ja ma arvan kõigist teadusuuringutest hoolimata, et alustama peaks just jääksoode taastamisest, mitte paikadest, mille rekreatsiooniline väärtus on inimese jaoks juba pool sajandit oluline.

Mis on põhjuseks praeguste sootaastamispaikade valikul, pole keegi suutnud mulle seletada. Naljamehed nähvavad, et ju oli projektitajatel kiire ja neisse paikadesse pääses kiiresti ligi. Samas muudetakse neis paikades oluliselt tingimusi ja katkestatakse loomuliku rabakoosluse poole sajandi pikkused uuringuteread taaskord inimese jõhkra sekkumisega.

Aga veebruari alguses soode päeval Tartus hämmastas mind Marika Kose poolt peetud ettekanne - soode tallamisest. Ehk siis juurdepääsuteed nendesamadele soodele, neid juurdepääse on uskumatult väheks jäänud.

Taliteed on need paigad, kust vanasti talvel külmunud pinnasega otseteed kaupu veeti. Suvel olid need teed läbimatud. Marika ütles, et need teed on veel praegu turbalasundis näha, turvas on seal sadade aastate jooksul tihedaks kihiks kokku pressitud. Ja neid teid on näha ka aerofotodelt.

Talitee Aiu luhal ( www.loodusemees.ee )

Mäletan, kuidas esimest korda enda jaoks talitee teadvustasin. Sõbrad näitasid mulle tudengina kord juunis üle Laeva raba kulgevat taliteed. See jooksis kõrgemaid peenraid pidi, aga üle lageda välja minnes oli selle kohal just sel ajal valge villpeatuttidest vöö. Nii selgesti ülejäänust eristuv, et imekspandav. Hiljem mäletan, et talvel läks seda sihti pidi alati hundirada. Ja metsast väljajooksmise kohad on siiani metsasakkides näha. Sageli on sellised otsesihid üsna vesised, sest lagedam, vesine paik tekitas talvel siledama tee. Villpeade tutid on sinna kasvanud nüüd, kui seda teed enam niivõrd ei kasutata.

Taliteedest enamik ei ole isegi suvel tavalise teekäia jaoks kasutatavad.

Mu vanaisa kirjeldas sada aastat tagasi ühte matka Laaksaarest-Järvselga, üle Emajõe Suursoo, taliteed pidi. Õhufotolt on see praegugi hästi jälgitav, aga tookord tuli kahel rännumehel soos sumbates kohati isegi tolmumantel maha laotada, et edasi roomata.

Taliteid on kõikjal meie maastikus, neid teavad nüüdseks vaid vanad metsavahid. Mäletan, kuidas kord Puhatu soos vana Aksel meid üht sellist pidi südasuvel viis, saksa sõjavägi oli oma moonavooride jaoks selle tugevdanud palkteena. Rabapinnal polnud midagi näha ja roheliste nokkheinaväljade järgi ma poleks julgenud sinna peale minnagi, aga vana metsavaht viis meid ilmeksimatult mööda sooteed kõige lühemat rada pidi.

Taolisi tugevdatud teid võib näha kõikjal, hiljem sündisid neist maanteed, siis kui oli juba jaksu neile tugev muldvall luua. Midagi sellist võime näha ka uue “Tõe ja õiguse” filmi algkaadrites.

Aga ka Laeva rabas on väike palkrada Rahesaarest Sellini, kui sealt peale jõhvikakorjamist 26-kiloste seljakottidega tulime, siis pidi mõõduka sammuga astuma, et tabada sammukaugusele asetatud ja turbasse mattunud käsivarre jämedust palki.

Aga Marika Kose rääkis ka sellest, et inimeste huvi soomatkade vastu on tohutult kasvanud ja kohati jäävad räätsamatkajate käikudest kaitsealustesse soodesse rängad poriread, mis ei taastu ilmselt veel 100 aasta jooksul.

Mis oleks, kui turismifirmad kaardistaks vanad taliteed, otsiks üles nende looduskaunid objektid ja kaitsealadest väljas, pakuks RMK matkaradade sarnaselt, võimalust ka neil siis räätsadega matkata. Ja oleks ka ju mõeldav, et kui taliteedelt ettevaatlikult vahepeal sinna kasvanud puid eemalda, saaks neil teha talvel ka saanisõitu nii hobustel kui ka mootorsaaniga.