Paiseleht       Tussilago farfara

Pühapäevaselt soojas Lõuna-Eestis Paganamaal nägi Kristel Vilbaste esimesi paiselehenuppe nii teede veertes, kui hallil tühermaal, aga eks peatselt leiame neid ka linnade päikesesoojades ja tuulevaiksetes kasvukohtades. Looduslikud kasvukohad jäävad savikatele või kehvemapoolsetele muldadele.

Milline vägi sunnib taime tärkama veel külmast pinnasest?

Paiselehe taimed valmistusid praeguseks õitsemiseks juba möödunud aasta suvel, kui risoomi varuti varakevadeks piisav toitainete kogus ja kasvatati tänavused õisikupungad.

Lapsuliblikas ( www.loodusemees.ee )

Lapsuliblikas       Gonepteryx rhamni

Meie „kuldse suve“ kuulutajad talvitusid möödunud aastal ilmavalgust näinud valmikutena ja näitasid pühapäeval endid Kagu-Eestis ikka samale vaatlejale. Seal soojendas kevadiselt kirgas päike rohukulus peitunud diapausil viibinud liblikate tumedat keha ja kollaseid tiibu ning liblikate organism alustas tegevust.

Muutlike ilmade korral tuleb ärganuil sageli tardumuses veeta sest tuleb nii külmi öid, kui lennuks ebasobivad päevi või isegi mõni ajutine lumesadu.

Esimesed kuldkollaste tiibadega isendid on isasliblikad, aga millal võime kahvatukollaste tiibadega emasliblikad kohata?

Lapsuliblika soo edasikandjad on isasliblikatest märgatavalt heledamad ja neid võime tavatalve korral kohata kevadilmastikus aprillikuu teises pooles, vahel koguni maikuus. Küllap tähelepanelik märkab.