Kustas Põldmaa raamatust "Nurmelt ja niidult": kirjastus, Valgus, 1976. lk. 74;76
Foto Arne Ader
Jaanituli Otepää linnamäel
Suvise pööripäeva ajal, kui mets, põld ja niit on kõige kaunimas ehtes ning kasvamise järgus, pühitseme oma traditsioonilist valguse- ja suvepüha, jaanipäeva, 24. juunil. Kirik tegi sellest Ristija Johannese ehk Jaani sünnipäeva ja kohati oli sel päeval surnuaiapüha.
Jaaniööl loitsid minu kodukandis jaanituled ning tares ja õues lõhnasid metsast toodud jaanikased, laulis noorus ja pidutses vainul või kiigemäel.
Kõrge varda otsas põles tõrvatünn või lõõmas lõke tuleasemel, üürgas lõõtspill, löödi tantsu, tehti ringmängu ja kiiguti.
Jaanituli on tükk meie esivanemate ajalugu, nurgakivi suvises pööripäevaaegses traditsioonis päikese kui valgusallika austamiseks, mille kaar taevatelgil hakkab siitpeale vähehaaval lühenema.
Jaanituli oli tava, pidulik ja püha rituaal kõigile. Kes ei tulnud jaanitulele, sellel pidid kasvama odrad ohakased, kaerad kasteheinased, linad hullusti tutri täis ja lühikesed. Põldudele hõljuv jaanitule suits oli ohvrisuits põlluhaldjale, kes pidi kaotama sealt kahjulikud putukad ja hävitama umbrohud ning kaitsma koduloomi haiguste eest.
Seepärast oligi jaanipäeva õhtul suur rahvaliikumine jaanitulele ning kiikude juurde, et seal laulda, tantsida, vägipulka vedada, rammu katsuda, hundiratast visata. Enne pidutsemist oli aga ohverdamine hiiepuu all või suurte kivide juures, kuhu tavaliselt kogu perega kokku tuldi. Keset ohvrikohta tehti tuld, mille ümber istuti, söödi - joodi ning surnute hingedele ja haldjatele mõeldi ning nende jaoks toitu ohvrikivile jäeti.
Jaaniööl võis neiu ilusaks saada. Selleks pidi ta hiieallikale minema ja seal oma nägu pesema. Enne pesemist pidi aga neiu allikasse viskama hõbedat allikahaldjale, kaunile näkile. Pesemise järel muutus neiu näojume ilusaks ja nägu jäi kauaks nooreks. Allikale tuli aga minna üksinda.
Läinud kord tütarlapsed kahekesi, neist jäänud üks tedretähniliseks, teine rõugearmiliseks.
Jaanipäeval vaatasid neiud lõokesi. Kes kõige enne nägi kaht lõokest ligistikku taeva all lõõritamas, sel oli õnne oodata. Oli jaanipäev seljataga, hakkas linnulaul metsas ja põllul vähemaks jääma. Lõo laulis nüüd vaid leinalaulu ning käol läks odraokas kurku.
Jaaniööl hiilgavad jaaniussid. Need on rahvaluules vaeslapse pisarad, mis rohusse veeresid ning seal hiilgavateks ussikesteks muutusid. Kes jaaniussi koju viis, sellel tuli õnn koju. Kes ussi ära tallas või tappis, sellele tuli õnnetus. Poisid ja tüdrukud otsisid üksteise võidu jaaniussikesi. Kes leidis neid kõige rohkem, see neiu sai varsti mehele ja poiss naisele.
Jaaniööl korjatud üheksat liiki lilledest (näiteks jaanilill, koirohi, kaetisrohi, tedremaran, vahulill, piibeleht, palderjan, soolikarohi ja
raudrohi) keedis oli ravimiks paljude haiguste vastu. Ka anti neid rohtusid kariloomadele haiguste puhul ja suitsetati mesipuid röövmesilaste vastu. Aga hobuste joogikünadesse raputatud jaaniöö kastevesi tegi hobused ilusaks, nende karv jäi kastekarva kaunilt läikivaks.
Jaaniööl korjasid neiud nõusse jaanikastet ja hoidsid seda kui vahendit iluraviks. Selle veega pesti silmi. Jaanikaste pidi andma neidudele ja noorikutele kauaks ajaks nooruse ja värskuse. Kaste korjamiseks laotati rätik rohu peale. Kui rätik märjaks sai, väänati sellest vesi nõusse. Seda tuli teha aga salaja teiste nägemata.
Suvine pööripäevaaegne valguspüha oli ühtlasi õiepüha, õnne ja õnnetuste ennustamiseks õite ja taimelehtede järgi. Jaaniööl otsiti õnne sireliõitest ja kesalille kroonlehtedest. Seda tehase ka tänapäeval naljaviluks kesalille või karikakra õielehtedega: armastab, ei armasta, armastab, ei armasta... Vanasti viisid aga neiud jaaniööl sireliõitest leitud ja kesalille kroonlehtedest saadud “õnned” ööseks oma padja alla, siis pidid nad nägema ilusat und ning varsti ka mehele saama.
Peamine oli aga jaaniööl sõnajalaõie otsimine. Sõnajalaõis pidi särama kui päike ja helendama kõigis vikerkaarevärvides, nii ilus kui Victoria regia, veekuningannaks nimetatud vesiroos Amasoonases, roosade lõhnavate õitega.
Veel ilusamgi! Nagu Koidutäht oma hiilguses. Vahel tiirles ta kui ratas ja puistas ümberringi sähvivaid värvilisi sädemeid. Õietuli valgustas ümbrust niisama kui päike keskpäeval. Kuid ikka juhtus nii, et seda õit ei saadud kätte, vanapagan ajas õnneotsija eksiteele või röövis õie õnneleidja käest. Aga kui õnneotsijal õnnestus õit kätte saada ja seda hoolsasti hoida, pidi saama temast kõige õnnelikum inimene maapeal.
Jaan ise on rahvauskumuste järgi viljakasvataja haldjas, Mardi vend, kes ilmub jaaniööl kõigi teiste haldjate ja surnute hingedega kodukoha hiitesse, põldudele ja koplitesse. Ta on kõige õiglasem haldjas, kes annab igale inimesele saaki tema töö järgi ja karistab laisku ning loodreid vaesusega.
Vanarahval oli palju ennustusi heinaajaks ja sügiseseks viljasaagiks. Kui päike jaanipäeva hommikul selgesti tõuseb ja õhtul selgesti loojub, siis tuleb ilus ja kuiv heinaaeg. Kui jaanipäeval vihma sajab, tuleb märg rukkilõikus ja talvel palju lund. Jaanikuu vihm puistab põllule kulda ja rammutab mulda. Ennejaanine vihm on suureks kosutuseks põlluviljale, pärastjaanine aga kaotuseks heinatööle. Ennejaanine vihm on rohkem väärt kui Riia linn.
Kui rukis enne jaanipäeva õitseb, tähendab see head saaki. Jaanipäeval peabki rukkipeas juba teraalgus sees olema, tähendab ivitsemine peab olema alanud, et jaagupipäevaks (25. juuliks) uudseleiba saada.
Kohe pärast jaanipäeva algas vanasti päris heinaaeg. Jaanipäev ütles
põllumehele: nüüd võta vikat varnast ja reha rehe alt ning mine heinamaale! Aga heina tehti ka juba enne jaani, sest muistse põllumehe tõekspidamise järgi on enne jaani heinakõrre küljes nael mett, pärast jaani aga nael vett. Üks sületäis ennejaanipäevast heina on niisama palju väärt kui kaks sületäit pealejaanipäevast.
Ka praegusajal on jaanikuuöödest kõige pidulikum jaaniöö, ilus traditsioon iidsest ajast. Lillearoom hõljub niitudel, metsades ja põldudel. Kiigemäel loidab jaanituli, üürgab akordion, laulab noorus ja pidutseb koos vanadega tantsumurul.
